Esimnene päev Indias

Miks ma küll nii palju riideid kaasa võtsin! Jõudsime kella poole kahe ajal Delhi lennujaama ja meil oli terve öö kuni hommikul kella kuueni aega vaadata imeilusaid india naisi ja nende sarsid. Ja muidugi on mul ju kohe endale ka vaja. Kusjuurees see tundub väga praktiline rõivastus siinsed kliimas. Ikka soe on, nii 30 ringis. Aga tubades on kliimaseadmed – lennujaamas ka ja see tundus natsa jahe. Kuni Jaipuri lennujaamai oli olukord euro – selline tavaline.

Jaipuri lennujaamast alates läks Indiaks lahti. Jaipur on selline miljonilinn aga lennujaam meenutab väikest Pärnu lennujaama. See selleks! Meil olid vastu tulnud AIESECi inimiesed, kes ütlesid, et paar päeva elame ühes peres, et Inia elu-olu näha. Seepeale pandi meid kahekesi riksa peale. See on see sõit, millest kirjas ka kirjutasin. See riksa ise on selline motorolleri moodi sääreväristaja, millele kabiin peale ehitatud. Seda on reeglina kõvasti lapitud ja ikka sinise isoleeri ja värvilise traadiga (tervitused siinkohal Katale). Igatahes astusime sisse ja sõit valel pool tee serva läks lahti. Juhile anti aadress, mida ta teekonna jooksul mitmeid kordi täpsustas. Kihtuasime signaalide saatel lomadest ja teistest sõiduvahenditest mööda, auklkke teid läbides linna teise otsa. Selle teekonna jooksul olime sõnatud. Vaatasime Kätliniga üksteisele otsa ja ahmisime õhku. See mida nägime ja kuidas tegelikult kõik on, on hoopis hullumeesem. Ja ma lihtsalt ei oska seda kirjutada. Aga järgi proovida tasub igal juhul.

Kuna jõudsime hommikul 8 ajal kohale, siis läksime veidikeseks magama, sest ei olnud 2 ööd maganud. Olemegi ühes peres ja ühes india majas. Ma arvan, et tegu on keskmisest veidi rikkama elamisega. Maja on kolmekordne, elamu teiste sarnaste seas. Aeda praktiliselt ei ole, maja on kogu krundi ulatuses. Esimesel korrusel elutuba, köök ja peremehe, perenaise tuba. Teisel korrusel toad ja kolmandal ka toad. Põrand on kivist kõigis tubades, kusjuures see kivi ei ole üldse jahe – soojus teeb oma töö. Laes on propellerid, mis väntavad pidevalt, et õhku jahutada. Aga ega väga kasu pole. Tavaoludes ma vist viriseksin selle müra üle aga praegu on ükskõik. Ka ropakusest on ükskõik. Vannituba on ikka selline nagu ette kujutasin...

Nüüd, õhtul jalutasime lähikonna majade vahel. Nagu filmis. See on uskumatu. Jahh, ongi lehma mööda tänavaid laiali. Koerad. Väikesed ilusad räpakad lapsed. Aga ma ei suuda teile seda kirjeldada. Tunne on nii hullu moodi romantiline. Käisime kõrvaltänavas templis. Selline tavaline majakene, aga tempel. Palvetavad seal. Laes ripub suur vaskne kell, mida tuleb helistada. Siis annab preester (või mis iganes ta nimi on) püha vett. Sellega tuleb üle näo tõmmata. Pühitsetud kommikesd tuleb kaasa võtta. Neid teepeal ei sööda, tuleb koduni oodata.

Nüüd tuleb vist esimene öö üle pika aja millal saab rohkem kui ühe tunni kaupa magada. See tulek on ikka paras jama ja võtab läbi.