MANALI-LEH maantee

23 mai - 27 mai 2007

Käisin ära! Mootorratta juhtimise au küll endale võtta ei saa, istusin tgapingil, aga ega tunne sellevõrra kehvem pole.

Manali-Leh maantee on 475 km pikkune mägitee mille kaudu saab Manalist Leh`sse võis siis vastupidi. Asja teeb keeruliseks see, et tegu on maailma kõrguselt teise mootorsõidukiga sõidetava maanteega. Enamus kehvas olukorras olevast käänulist teest kulgeb 4000 m kõrgusel. Kõrgeim punkt 5328 meetrit merepinnast. Tee on avatud vaid suvekuudel, sest talvel on see paksu lume all. Suurel osal teest ei ole asustust – tühjad mäed vaid mõnede mägirändhõimudega. See tähendab, et kogu trään – lisabensiin, vesi jne. tuleb kaasa võtta ja kui midagi juhtub – lõhud rattakummi ära või koperdad mäest alla, siis abi ära looda.

Trassi raskusest räägib ka see, et džiibiga ja kogenud juhiga on võimalik teekond nii 14 tunniga läbi rallida. Suvekuudel sõitvad liinibussid võtavad aega 2 päeva, koos ööbimisega telgis teekonna keskel, kohas kus aastaringane asustus puudub. Rough Guide pakub, et jalgrattaga läheb 8-10 päeva. Motikaga saaks ehk kahe päevaga ka aga meil kulus 4. Poisid arvutasid välja, et keskmiseks kiiruseks oli 23 km/h.

Meil Supreediga oli ettevõtmine kavas veebruarist. Vaatasime ilusaid pilte ja jutte internetist. Natuke lugesime varustuse kohta ka. Et lisakumm ja motikal peaks natuke karbussi sättima. See tähendab, et oleks mingi hea käik, millega mäest üles sõita. Allatulemise puhul oleks hea kui piduriklotsid väga kulunud pole. Motikaks valisime Supreedi tungival nõudmisel Enfileldi. See on siin mingi kultusratas, nagu meil Harley Davidson. Siin Davidsone väga ei näe, vägevamad vennad on ikka Royal Enfield Bulletiga. Kuna ratas puudus, oli kaks võimalust kas see osta või laenata. Iseenesest oleks ostmine täiesti hea mote, kraabid oma rahanatukese kokku - keskmises seisukorras keskmise vanusega ratas nii 30-40 000 ruupia ringis (kroonides saad kui jagad kolme, kolme poolega). Kuna motika parandamine on Indias suhteliselt odav, ja Enfield suhteliselt tugev pill, siis võid mõne kuu pärast maha müües sama raha küsida. (Toon siinkohal näite, et kui mina oma sääreväristaja (mis mitte mingiski mõttes ei sarnane Enfieldiga) esikummi parandama läksin, siis tegi töömees pool tundi tööd - võttis ratta maha, pani katkisele kohale lapi peale ja siis ratta uuesti alla - ning küsis selle eest 10 ruupiat (3 eesti krooni!!!)) Aga me otsustasime siiski ratta üürida – 300 rup/päev.

Motikaga läks meil enam-vähem õnneks. Välja arvatud see, et miskipärast jäeti meie mootorratas rongist maha. Sõitisme poole tee peale rongiga, et ei peaks tüütutel maanteedel kimama. Himaalaja on Jaipurist natuke kaugel. Supreet viis ratta ilusasti pagasivaguni ukse ette. Aga siis kui meie vanaema küpsetatud paranthasid nosisime, helistas autojuht, et meie Enfiled kössutab õnnetult perroonil. Pagasipoistel polevat piisavalt mehi olnud, et ratast sisse tõsta. Pidime siis 2 päeva ootama, sest Jaipuri-Amritsari rong käib üle päeva.

Tahtsin hoopis rääkida sellest, et meie õhin oleks võinud väga kuulsusetult lõppeda. Meil siin Jaipuris 45 kraadise kuumusega ei tulnud väga pähegi, et India põhjapoolsem osa võib veel vabalt pakasega võidelda. Teel lähtepunkti Manali poole kohtasime saksa mootorratta-meest, kes ise ka paar korda sama retke ette võtnud. Tema tegi sured silma, et kuhu te lapsed nüüd sedasi, see tee on mai kuu sees alles paksu lume all, sinna võib minna alles juuni lõpust. Sama juttu kuulsime veel teistegi tarkade käest. Mina tegin juba varuplaane. Aga Supreet ei anud alla ja oli pidevas telefoniühenduses mingi Manali reisikorraldajaga, kes väitis, et tee kohe-kohe lahti tehakse ja suuremaid varinguid juba parandatakse. Uurisin seepeale Lonely Planeti ja Rough Guide vastavaid lehekülgi terasemalt ja nägin mustvalgelt, et jahh avatud juuli lõpp ja suletakse 15 september. Seega olime lähtepositsioonil ligi kuu aega varem.

Lõikasime kasu ülemaailmsest kliimasoojenemisest, mis sel aastal erti varajase kevadega tuli. Peale nädalat aega helistamist ütles Manali reisikorraldaja, et jahh nüüd juba mõned džiibid sõidavad ja tee on enamvähem läbitav. Selles ajaks oli mel leitud ka reisikaaslane Nick. Tema on inglismaa poiss, kes kuningriigi tolmu oma jalgadelt sootuks pühkida tahab. Nick on selline mees, et praeguseks on 4 kuud Indias reisinud aga tegelikult tahab uut elu Lõuna-Ameerikas alustada. Hästi tore poiss. Peaaegu oleks kampa tulnud ka Dima Moskvast. Dimaga kohtusime Vashishtis. Tema oli oma mootorrattaga teel Venemaalt Austraaliasse. Oi tema oli hästi professionaalne – jube suur 750-ne Honda (või midgai sellist). Rääkis, et Iraanis on väga sõbralik rahvas, head autoteed ja odav bensiin. (Või oli see Iraak?) Igatahes paistis kogenenud poiss ja me moosisime teda kaasa. Aga lõpuks otsustas ta ikka Delhisse minna. No tal ju palju maad ka veel sinna Austraaliasse.

Kui Manali poolt minema hakata, siis kõigepealt tuleb läbida india siseturismi poolt põhjustatud ummikud. Indialased käivad Manali ligidal mägedes lund vaatamas. Teepealt saab laenutada kirevaid kunstkarusnahkseid kasukaid ning sajad india perekondi täis tuubitud džiibid viivad/toovad räpaseks tatsutud lumelagendikule. Siis nad teevad seal perepilte ja sõidavad hobustega. Suts kõrgemal on paraglaidingu koht – langevarjuga hüppavad mäeotsast alla. Peale seda hakkab asi pihta.

Esimese päeva teekond oli oodatust raskem aga ka huvitavam. Postkaardivaated mägedele algavad kohe Manalist välja sõites. Kõrgel alla laskuvad kosed. Vesi ja lumi oli poole teest ära viinud. Läheb korralik asfalt ja siis tuleb ülevlalt poolt lumesulamisvesi, mis kogu teepeal oleva pinnase endaga kaasa on viinud. Põhiline nipp on läbida lombid ja suuremad ojad ilma et jalad märjaks saaksid. See on aga paras manööverdamine. Nick pani jalad vales kohas maha ja kohe oli külm kallal ka. Pean siinkohal ütlema ülevaid kiidusõnu oma ekipaaži juhtorgani Supreedi kohta. Ega mina ju ka enne ei teadnud kui osav või oskamatu ta on. Tuli välja, et ikka superosav. Alguses plärtsatas paar korda lombi keskelt läbi, hiljem õppis ära, milliste kivide pealt sõita, milliste pealt mitte. Meie jalad jäid imekombel kuivaks.

Esimese vahiposti ja tšaiputka juures tuli meile vastu üks täiesti läbikülmunud iisraeli noorhärra, kes kurtis et poole tee peal pole silda. On jõgi aga sild katki. Ja tema motikas (eks ikka Enfield, kes muu) jäi külmas vees seisma ja ei läinud enam hästi käima ja jube külm on ja üldse tema läheb nüüd tagasi soojemasse kohta. Natsa nagu pani tuulejope lukku koomamale tõmbama aga sel hetkel olime veel väge täis.

Õhtuhämaruses jõudsime Kylongi, kuhu jäime peatuma terveks järgmiseks päevaks. Nick oli esimese päeva katusumustest rampväsinud, motikad vajasid putitamist ja mina ostsin poest lõnga, et soojad säärised kududa. Kokkuvõttes oli päevane paus hea aklimatiseerumiseks, sest vaikselt aga järjekindlalt hakkas kõrgus endast tunda andma. Kerge iiveldus, väsimus, peavalu, veidike kõhuvalu ja kirbe lõhnaga puuksud. Lisaks teravast päikesest hellad silmad.

Minu varasem kõrgema mäe kogemus pärineb 2002 aastast, kui Kreekas, poolel teel Olümpose otsa minul pildi eest ära viskas, kõhu lahti ajas ja üldse väga paha oli. Kõrgust sellel mäel vist kuskil 2000 m kanti. Kusjuures siiamaani ei ole selge kas kõhuhädasi põhjustas kõrgus või Bulgaariast kaasa toodud hea hinna/kvaliteedi suhtega magus vein viileiitristes kanistrites. Peale seda piinlikku intsidenti ei ole ma väga ambitsioonikalt mägede otsa tükkinud. Seega kõhklused olid.

Kolmas päev oli ilus aga külm. Mul olid kaasas kõik soojad riided, mis mul siin Indias on – peenvillane soe alussärk, pikkade varrukatega puuvillasärk, fliis, paks voodriga villane nepaali kampsun ja Krõõda kollane tuulepluus. Jalas pika säärega aluspesu, teksad ja Ulvi jäetud valged villased eesti sokid. Kindad ja müts ka. Selline varusutus oli täitsa tibens-tobens. Esimene pool päevast möödus oivalise sõiduna, kus mina tagaistmel kogu ümbritsevast ilust pilte plõksutasin. Tegelikult oli mul päris mugav. Olin varem endale ühe padja pepu alla ostnud. Soovitan soojalt. Enfileld on selline, et juhi iste on hea lai ja mugav, tagaiste kitsakene. Aga kui padi peale panna, siis oled nagu printsess.

Looklesime mööda mägesid ülespoole. Mingil hetkel keeras ilma ära ja hakkas lund sadama. Selleks ajaks ei olnud olemasolevad riided enam soojad. Ja kõhus keeras aina rohkem ja natuke jäi nagu õhku ka puudu. Keerasime sisse teedeehitajate telki. Tahaks siinkohal tsiteerida vanameister Juhanit: “läbi läbi näljane…lahkelt vastu võetakse…perenaine tasane…” Küll see kuum tšai ja kaks pakki küpsiseid olid head!

Mägede ilm on väga muutlik. Niikaua kui päike paistab on hea. Niipea kui ta pilve taha või looja läheb on superkülm.

Aga meil oli veel vaja jõuda Sarchusse. Kohta, kus talvel ühtegi hingelist näha-kuulda pole. Suvehooajaks pannakse sinna püsti telgid, mis aitavad mööda saata öö. Jõudsime pakasevõetutuena kohale. Kõrgus merepinnast on 4500 kraadi. Kraadiklaas näitas nullist allapoole jäävaid numbreid. Ja kõik mis Sarchul meile pakkuda oli, oli presenttelk kahe voodiga ja hunnik tekke. Aga meie olime ju juba külmunud ja telgis oli sama soe kui õues. Telke ei köeta, sest puid ju lähima 100 km raadiuses ei kasva. Elektrigeneraatorit ka polnud. Jõime kuuma tšaid niipalju kui jaksasime.

Öö oli kohutav. Magades olid kõik riided seljas. Paks tekk peal aga ikka oli külm. Kõrguse pärast valutas pea meeletult, hingata ei olnud midagi, ahmisin õhku. Klaustrofoobia tunne tekkis, et olen kusagil kirstus kinni. Nick niutsus samamoodi. Puuksutasime. Ainuke kes magas nagu laps oli Supreet. Õiendas veel et mis teil viga ja mis te õhku rikute.

Magamata ja külmas, lisaks pea- ja kõhuvalu ronisime hommikul motika otsa. Meiega liitusid samas kohas öö veetnud india poisid, kes sõitsid ka Lehsse. Võtsime sappa, kuna nad olid peaaegu kohalikud ja tundisd teed. Tee ise oli päris kehvake. Mitmes kohas tee asemel paras jõgi. Üks tundus ertiti sügav ja tuli meelde esimesel päeval nähtud iisraeli poiss. Arvasime et oleme õnnelikult kehva koha ületanud.

Aga ei. Sutsu enne Pange tuli päris jõgi, mille sild oligi katki. Koolmekohas oli jääklülm vesi veidi üle põlve. Sealt siis kõik läbi sõidavadki. Aga meie olime niigi külmand. Temperatuur oli ikka ju veel nulli ringis. Minul ja Nickil kõvad mäehaiguse nähud. Peatusime ja kratsisime kukalt. Hästi nagu ei taha vette minna. Tagasitee on 2-3 päeva.

Jõuab kohale india poiste ekipaaž. Nagu muuseas võetakse sokid ja jalanõud jalast, kääritakse püksid üles ja sumatakse vette. Motkas sõidetakse teisele poole kallast nagu naksti. Mega! Ma ütlen, indialased on teisest puust ja eriti visa hingega. Palusime et äkki saaks meie ratastega sama triki teha. Aga palun! India poisid lükkasid-tõmbasid motikaid läbi vee, mina tippisin kivide peal ja plõksutasin pilte, Nick tõmbas suitsu ja Supreet nokkis niisama nina. Selline oli siis üks teekonna raskemini läbitavaid etappe.

Maantee kõrgeim punkt Taglang La (5328m) ei olnud minu jaoks enam nauditav. Udune, tuuline, väga ilusaid vaateid nagu polnud. Pelegi olin liiga kaua külmas olnud ja õhupuudus aina suurenes. Tahtsin koju. Nickiga sama lugu. Ainult et tema pidi veel mootorratast ka juhtima. Ta ütles, et ta ei näe enam hästi, ta ei suuda kontsentreeruda. Teiselpoolt mäge hakkas tee loogeldes alla minema. Nick ütles et tema enam ei jõua. Tegime pausi, hingeldasime mis jaksas. Ja india poistel ei olnud mitte midagi viga. Neile nagu ei läinud kõrgus kordagi. Tõmbasid aga 5000 m peal suitsu. Üks poiss oli teepeal ühe oma tossu ära kaotanud. Ei sest häda!

Niikui kõrgus madalamaks läks, jäid puuksud harvemaks, hingata oli kergem ja peavalu ka enam ei tundnud. Kuidagimoodi jõudsime esimeste majadeni, kus bursuika lõbusalt küttis, teepott mulises ja isegi omletti tellida sai. Küll see oli hea tunne!

Miks siis inimesed lähevad sinna oma aega raiskama ja närve rikkuma? Aga ikka sellepärastet mägesid vaadata. No vat sellega on nii, et mäed kas meeldivad või siis sa ei ole õigetes mägedes veel käinud. Need Manali-Leh manatee omad on need õiged mäed. Ma ei oska mitte midagi muud öelda kui et väga ilus oli. Kõik need värvid ja erineva kujuga mäed. Tee lõpus, Karu juures läks veel eriti ägedaks värviliseks. Mäed on nagu katkised. Täiesti võid eristada kuidas laava kihid mäe moodustavad ja kuidas aeg osa mäest minema on uhtunud.

Ma lubasin emale, et rohkem sel aastal enam sellist trikki ei tee ja motikaga mägedesse ei roni. Aga tuleb nõustuda autoriteetide Lonely Planeti ja Rough Guidega, kes mõlemad väidavad, et see on üks maailma kõige suurejoonelisemaid teid. Soovitan kõigile. Eriti ikka motikaga, sest siis näed rohkem kui bussi või täistuubitud džiibi aknast. Aga ärge teie nii vara minge, minge natsa soojemal ajal (juuni lõpp kuni august). Eks siis ole liiklus tihedam, mis vabaduse tunnet väga ei soosi aga teisest küljest kui miskit juhtub (ptüi, ptüi, ptüi) siis on keda hääletada ja abi paluda.

***************************************

Seda, kui palju meil mägedes tegelikult vedas, saime aru alles nädala pärast kui Lehst Srinagari sõitma hakkasime. Täiesti tavalise kerge käänuga teepeal jäi Nick mägesid vahtima ja kaotas tasakaalu. Põmmdi! Motikal tuli katki, lenkstang kõver ja esipidur nässus. Õnneks ise terve. Väänasime käepäraste vahenditega lenkstangi. Vaikselt sõita andis aga mida pole, see on esipidur. Leh-Sringagari tee on küll paremini sõidetav ja aastaringi lahti aga sellegipoolest ei ole ka seal 100 km kaugusel ühtegi mehhaanikut võtta ja tegu on ikka veel mööda mägesid keerleva teega, mille kõrgus samuti 4000 m kandis. Nii see Nick siis juristas ilma pidurita. Kõik hoidsime hinge kinni.

Ja siis läks meie motika tagakumm. Töss ja valmis. Uus sisekumm oli küll olemas aga pumpa polnud. Hääletasime rekkat. Motikad kasti kinni seotud ja meie juhikabiinis loksuma kuni Kargilini.

MALANA küla

Malana küla asub mägedes. Delhi-Manali tee pealt pead Bhunturi juurest paremale keerama. Aga selleks, et päris Malanasse saada, tuleb mäkke ronima hakata. Sinna ei lähe mitte ühtegi autoteed. Lühim tee on 45 kraadise mäeselja pealt siksakitades üles ronides. Normaalses füüsilises vormis olevatelt võtab see kaks tundi aega. Meil kulus kolm ja pool.

Need ligi 5000 inimest elavad mõnusas isolatsioonis ja on täiesti omaette. Oma reegid on neil ka. Malana inimesi ja nende maju puutuda ei tohi. Kui küsisin kohalikult et miks, siis vastuseks sain põlgliku naeru. Rohkem ei küsinud.

Aga küla ise ja majad on sünged. Eesti sügise tunne. Väljaspoolt tulnud poodi ei sisene. Kui poest midagi osta tahad, paned raha lävepakule. Müüja võtab sealt raha, ja asetab küpsised koos vahetusrahaga jälle lävepakule. Sealt siis võtad.

Supreet tegi lastest pilte ja tahtis neid fotoaparaadist näidata. Lapsed jooksid kisades kahte lehte laiali - läks liiga ligidale. Kratsid et äkki katsub neid.

Külalistemajad asuvad kõrgemal mäe peal. Seda maja võid katsuda. Personal ka veidi teine, ei jookse eest ära. Keset tuba on bursuika, see jahtus öösel maha ja veidi jahe hakkas, sest katuse ja seina vahel on 20 cm tuulutusava. Ei tea kas sihilik et vingu kätte ei jääks või lihtsalt niisama.

Legend räägib, et Aleksander Suur (see Makedoonia oma) olevat oma rännakutega siia välja jõudnud. Jättis siis osa poistest mäekünkale maha. Ütles, et oodake. Ja lubas mõne aja pärast neile järgi tulla. Aga ei tulnud. Nemad siin ikka ootavad…

Naised on siin jälle vahvad tööloomad. Imik selga seotud, tassivad raskeid veekanistreid, toovad metsast hagu, ketravad kivi peal lõnga. Mehed chillivad niisama poe juures.

Inimesed siit väljas ei käi. Kuidas nad saakski kui puutuda ei tohi. Ja seal olles tundus, et nad ei kaotagi midagi. Mis on igapäevaelu Tallinnas või Jaipuris parem? Kahjuks ehitavad nad siia autoteed. Lõhkavad mägesid hirmsate paukudega. Juba on päris lähedal, nii et järgmine aasta võibolla ei pea enam mööda mäge ronima. Mis sellest kohast siis saab? Turistid songivad ribadeks. Ei turismile!

Kutch 16 - 25 aprill 2007

Naine Thunda Vandist

Kutch on piirkond Gujaratis, Gujarat on üks osariik Indias.

Paregu, aprillis, on halvim aeg Gujarati külastamaseks. On meeletult kuum. Ja tuleb eriti ettevaatlik olla, sest leht kirjutas, et kuuma tuulega levib mingisugune kole kõhuhaigus. Aga me ikka tahtsime minna. Ja käisime ära. Ja lõppkokkuvõttes oli minu jaoks üks huvitavamaid reise Indias.

Me plaanisime seda reisi Tuuli ja Krõõdaga kaua-kaua. Ma teadsin, et Gujaratis on hästi huvitavad hõimud, kes elavad veel savionnides ja kannavad tikitud riideid ning kummalisi ehteid. Tekstiilide poolest on see üks rikkamaid India piirkondi. Kui ma Jaipuris raamatukogus eeltööd tegin, siis nägin fotosid müstilistest kõrvarõngastest ja tätoveeringutest. Umbes nagu vanaproua Riefenstahli Aafrika fotod – teate küll metsikud suguharud poolpaljad (tegelikult ikka päris paljad) kehad täis maalinguid, kõrvad ja ninad ehetest moondunud.

Teisipäev, 17 aprill 2007
Jõudsime Kutci pealinna Bhuj´i neljakesi Tuuli, Krõõda ja Angiega. Ja kohe organiseeris saatuse keerdkäik meid kokku Christiniga. Tema on Sakasmaalt, ka juba kolmandat hooaega Goa-Anjuna-indialane. Pool aastat teenib kodus raha, et siis talvisem pool aastast Anjuna biitši peal peesitada ja lihtsalt olla. Ja kui ma ausalt kõik ära räägin, siis ongi nii, et natuke hakkab see India juba sisse juurduma. Ma praegu veel tunnen südametunnistuse piinu, et midagi võiks ikka teha ka aga tegelikult ei ole varsti mulle enam mingi probleem päev ilma mingit eesmärki saavtamata õhtusse saata. See euroopalik saavutusvajadus ja edasipürgimispüüe, niipalju kui seda minu laisas kehas oli, hakkab kõik vaikselt hääbuma. Kahjus või õnneks?

Bhuj on kunagi väga ilus linn olnud aga 2001. aasta jaanuaris toimus suur 7-palline maavärin, mis linna pihuks ja põrmuks tegi. Kunagist rikkalikku hiilgust võib aimta meie hotelli rõdu vastas olnud Aina Mahali jäänuste järgi. Sarnane kivipits Jeisalmeriga.

Aina MahalVaade Aina Mahali jäänustele meie hotelli rõdult

Kuue aasta tagune maavärin annab ennast kõvasti tunda ka külakestes. Tegelikult tegi see seal tohutut laastamistööd ja ega selle piirkonna ehitistest suurt midagi alles ei jäänud. Külarahva lihtsad lehmasitast mätsitud ümmargused savionnid oli tagantjärgi tarkusena vastupidavaim ehitis. Selleks, et peavarjuta jäänud rahvamasse kuidagi majutada valmisid Gujaratis peale variant välisriikide abina mitmed betoonkülad. Võikad betoonist punker-ridamaja tüpprojektiga külad. Arenenud riikide abiprogrammi raames aitasid kindlasti hädast välja. Kahju, et tulemuseks on 2-korruseline Lasnamägi. Niisiis ongi teeääres kahesuguseid külasid – betoonkülad (peale maavärinat) ja savikülad (enne maavärinat).

Bhujis on selline mees nagu P. J. Jethi, kes on oma südameasjaks võtnud turistide avitamise. Ta on koostanud terve raamatukese küladest ja kohtadest kuhu minna. Lisaks veel Kutchi kaardi. Kaaritidega on Indias üldiselt kehvasti. Nee on ebatäpsed ja väga üldsõnalised. Pigem illustreeriva kui informatiivse sisuga. Nagu nõuka-ajal kui kaardid julgeoleku eesmärgil valetasid. Meil oli enne minekut 3 erinevat Kutchi kaarti, kõik näitasid külade asukohta erinevalt. (Kusjuures vahepalana tuleb mulle meelde, et kas mitte meile ka alles Regio tulekuga esimesed korralikud eesti kaardid ei tulnud) Kaardi järgi liikumine on päris vaevaline, sest nimesildid on niikuinii kohalikus tähestikus ja täiesti arusaamatud. Seega tuleb liigeldes pidevalt ise üle küsida, et kus ma olen ja kuhu see tee viib, milda mööda ma sõidan.

Kolmapäev, 18 aprill 2007
Meid oli nüüd kokku paras kamp ja Mr Jethi pakkus meile toredat ühepäevast autoekskursiooni küladesse. Tundus mõistlik pakkumine - kohalik autojuht teab teid ja olusid. Aga. Meie esimene päev Kutchi külades osutus tõeliseks turistituuriks. Autojuht viis meid küladesse küll aga parkis auto lõbusasti küla turismipoe ette, kus meid juba oodati. Järgmises külas sama lugu ja ülejärgmises sama. Mõtlesime, et same puutumata külaeluromantikat aga tutkit. Nägime vaid kollektsionääre, kes kogu nodi inimeste käest kokku ostnud. Ei vaidle vastu, tõesti olid neil toredad kollektsioonid. Aga toredad hinnad ka. Ja ega me niiväga ostma ei tulnud.

Uurisin siis, et milles asi. Asi selles, et hooajal (oktoober kuni veebruar) sõidab ühe päeva jooksul külasse 6 bussitäit rahvast. Selleks et need turiside hordid inimeste elu segama ei hakkaks, on neile poed püsti pandud. Arusaadav. Kusjuures selle sama kaardiga on Mr Jethi loonud omaette fenomeni, et turistid tormavadki sinna kaardile märgitud küladesse ja mud kohad jäävad väiksema liiklusega.



Vaadake tätoveeringuid selle naise kätel

Neljapäev, reede, 19-20 aprill 2007
Pettununa turismimajanduses otsustasime võtta paar päeva puhkuse jaoks ja sõitsime bussiga mere äärde Mandavisse. Krõõt pidi oma viisa-asja pärast Jaipuri tagasi mineme ja Angie ühines temaga. Jäime kolmekesi.

Neljapäpäeva ja reede veesime Mandavi ligidal rannal. Inimtühi rand. Helesinine vesi. Joogid ja puuviljad võtsime hommikul kaasa. Esimene päev sõitsime riksaga, teisel päeval üürisime motika. Christine juhtis, Tuuli keskel ja mina taga. Väga vägev!

Mingil hetkel möödus mere ja meie vahel kaamel

Mandavi karastusjookide reklaam

Laupäev, 21 aprill 2007
Laupäeval hakkas meile tunduma, et nüüd võiks juba midagi teha ka. Ärkasime ja läksime tšaid jooma. Vanamees tšaiputkas juba tundis meid. Tuuli sai tasuta suitsu ja meie Christiniga mingit pudi väikeses pakikeses. Boonusena 0,5 klaasi tšaid lisasks. Hüppasime jälle kolmekesi oma Suzuki selga ja külavaheteedele rallima.

Mandavi ligidal on üks küla Tunda Vand. Seda ei ole kaardil. Aga mul oli välja uuritud, et seal on vägevat sisekujundust. Savionnides on peeglikildudega kaunistatud kapid-riiulid.

Siis kui meie oma motikaga Tunda Vandi jõudsime, oli hull-lämbe pärastlõuna juba alanud. Otse loomulikul magas kogu küla. Uksed olid avail ja võis sisse kiigata, kuidas inimesed põrandal siruli maas uinakut teevad. Nii me siis kõndisimegi mööda inimtühje tänavaid nagu De Chirico maalis. Leidsime lapsed, tasapisi ärkas ka küla.

Thunda Vand


Thunda Vandi inimeste kapid

Thunda Vandi naised ja lapsed


Thunda Vandi tüdruk

Thunda Vandi naine lapsega

Thunda Vandi naine

Mandavis on moslemid. Õhtul, just magamasättimise ajal hakkab õuest kõlaritest valju ja energilist juttu kostuma. Koraani küll niiviisi ette ei loeta! Liiga ilmekas. Kindlasti manitesevad oma naisi ja lapsi 3 valge tüdruku eest kes ühe motoka seljas ringi ajavad. Jutt ei vaibu, on vali ja manitsev ning on kestnud juba üle tunni. Tuuli arvates on mees sama ärevuses nagu Toomas Uba kui värav löödi. Mul tekibki kahtlus, et äkki kannavad kõlaritest kriketimatši üle. World Cup on parajasti lõpusirgel. Siiski vist mitte. Protsessioon lõpeb regilauluga kus koor eeslaulja järgi salme kordab. Mandavi laevaehitus

Pühapäev, 22 aprill 2007
Lahkume üheks päevaks meie kallist Christinist Mundrasse. Seal pidi ka sadam ja sama ilusad majad olema. On küll. Pildistame. Hästi ilusad värvikombinatsioonid.

Esmaspev, 23 aprill 2007
Esmaspäeval tahame Bhuji tagasi. Buss peaks minema kell 11.30. Meie oleme bussijaamas kohal, buss mitte. Peale mõnda aega ootamist on minu ümber kogunenud ca 30 meest. Koguneb aina juurde. Pildistavad mind oma telefonidega. Mina neid. Tuulil viskab närv mustaks. Läheb bussijaama hoonesse õiendama, miks eile lubatud 11.30-nene buss kohal pole. Õeldakse, et 11.30 hakkab alles Bhujist sõitma ja siia jõuab paari tunni päras. Tuuli on maruvihane. Mingi aeglane buss, mis küladest läbi läheb väljub varem. Trügime ennast sinna peale. Meie “sõbraks” saanud mehed ei taha lasta, see on aeglane buss ja ei lähe otse. Järelikult meile ei sobi - indilased arvavad, et teavad paremini. Meie ikka tahame minna. Tuuli rüseleb veidi ühe mehega kes ta kotist kinni võtab ja ikka kuidagi kohe bussile ei taha lasta. Lõpuks ikka same bussi ja peatumegi iagas külas.

Õhtul Bhujis kohtume Christiniga, kes on Mandavis imeilusaid pilte teinud. Ta fotografeeris laevu, mida Mandavis valmistatakse. Täpselt samas kohas, kus Chrisitniga tutvusime (Aina Mahalis mr Jethi juures) näeme uusi inimesi – James Uus-Meremaalt, ning Bob ja Amie Canadast. Nemad on ka motikatega. Ühendame jõud ja teeme järgmise päeva plaaniks Ludia küla põhjapool – 3 motikat, 6 inimest.

Teisipäev, 24 aprill 2007
Ludia küla on kaardi peal. Ja ilmselt liiga rasvaselt. See on kõige koledam näide, kuidas turism võib ühe koha inimeste ajud täielikult segi keerata. Niikui külla sisse sõitsime, olid meil vastas naised, kes üksteise võidu meid oma onni meelitada tahtsid. Ja kui ma kahtlevalt tänava peal olin, siis lihtsalt hakati riietest vedama. Andsin alla. Sisenesin onni. Minu ette laoti polüestrile tikitud riideid, polüestrist õmelldud tekke. Kole odav materjal. Nii palju vaeva nähtud ja tulemuseks on pornotikand. Ja siis võttis majaperenaine oma kõrvst mingid imelikud kõrvarõngad ja hakkas neid mulle kõrva toppima. Aga mitte sellised ilusad hõbedased nagu mujal oleme näinud vaid mingid plekijurakad. Tagatipuks taheti veel poes müüdavaid käevõrusid kätte suruda. Vägisi. Tegime sääred. Kõik autentne on juba ära müüdud või kollektsionääride käes. Alles on odav turistidele müügiks tehtud meened.

Sõidame kaugemale moslemite küladesse. Hästi sõbralikud inimesed. Naised ei luba ennast pildistada. Väga nagu aru ka ei sa, et miks. Jooksevad kohe eest ära. On hästi uudishimulikud ja tahavad juttu teha aga niikui fotokat näevad, pistavad plehku. Lastega sama lugu. Keegi oleks kui ära keelanud. Äkki moslemi naistel usk ei luba? On neid hoiatatud valge inimese kurja silma eest? Mehi võid pildistada niipalju kui jaksad. James arvas, et niikuinii olid mehed kadedad, et keegi neid ei pildistanud, vaid nende ilusaid naisi ja siis keelasid ära. Mõtlesid lihtsalt mingi tobeda vabanduse välja ja nüüd hirmutavad oma naisi sellega. Ka võib olla. James ise ka mees, eks ta näeb neid läbi.

Näeme kaugelt miraaži. Nagu oleks meri. Itsitame, kõrbe värk. Palavus ja pidev janu teevad oma töö. Otsustame minna mäe otsa. Sõidame üles ja seal ta ongi – nagu meri aga tegelt ei ole ka. See on meeletu soolaväli. Me nägime küll kaardi pealt et seal on kirjas Little Rann of Kutch ja soo tingmärk aga me ei saanud keegi aru mis see “rann” tähendab. See on nii, et vihmaperioodi ajal tõuseb meri nii kõrgele et ujutab üle hästi suure maaala, hiljem vesi kuivab ja järgi jääb vaid sool. Nii tekibki suur soolapõld. Seda soola nad korjavad seal ja müüvad ka.
Little Rann of Cutch

Sõidame mäest alla, et soolaväljale lähemale minna. Jõuame hoopis Pakistani piiri äärde. Väljas on karmid sildid, et pildistamine keelatud. Aga piiripoisid võtavad välja oma moblad ja kukuvad poseerima. Teeme grupivõtteid ja iga piiripoiss iga tüdrukuga eraldi ka. James ei ole neile väga atraktiivne, küll aga pidistame tema Enfieldi taustal. Passid ja piiritsooni load, mis enne politsemajas tegime ununevad sootuks. Lubavad lahkesti ka soola manu. Aga siiki mitte igale poole. Vaatame siis seda soola, mida nad lubavad.

Tagasisõites magan maha “elu parima foto”. Oleme peatanud motika, et kõrbe taustal päikeseloojangut vaadata. Uhketes riietes mehed kappavad meie eest läbi. Kapjade alt tõusev tolm loojangupäikeses romantiliselt auramas. Sätin fotokat ja klõpsutan pilte teha aga pabistades valin valed programmed ja untsus need pildid ongi.

Kolmapäev, 25 aprill 2007
Motika kumm katki. Motikas paranduses. Joome tšaid. Peatub maastikuauto ja selle kastist tuleb välja 5 imeilusat naist meeletult suurte kullast ninarõngastega. Fantastiline vaatepilt. Mustale põhjalie tikitud värvilised kujundid. Kätel ja jalgadel tätoveeringud. Hommikune valgus langeb õige nurga alt. Vaatame Tuuliga üksteisele otsa ja vaikides same aru mida kumbki mõtleb: tahame kangesti fotot teha aga arvatavasti nad ei luba. Tuuli siiski küsib. Vastuseks same ei. Mõned pildid on ainult oma aju kõvakettale salvestamisesks. Ja ma tean järksu, et siia kohta tahan kunagi tagasi tulla.

Than. Klooster. Jõuame kloostrisse kespäeval ja keerame kõik neljakesi ennast puu varju magama. Nii hea rahu on ja magus uni. Vahepeal äratatakse meid üles ja pakutakse teed. Siis kutsutakse sööma. Kloostis elab vaid üks sadhu. Jube ilus mees. Noor. Aga mul on jube uni. Teised räägivad juttu. Aga mina jään uuesti magama. Magan keset päeva. Ärkan ja arutame kas jääda kloostrisse ööseks. Õhkkond on tore ja mõnus. Aga meil on oma pudelivesi otsas. Ja selles kuumuses ilma veeta ei saa. Näeme, kust majarahvas oma vett ammutab – räpane. Kardame kõhuhäda. Oleme isegi üllatunud kjui saame aru, et läheme hotelli tagasi lihtsalt selle pärast et ei julge nende vett juua. James on siiski julgem ja jääb kloostisse. Meie jälle kolmekesi ühe motika peal Bhuji tagasi.

Neljapäev, 26 aprill 2007
Lobiseme terve päeva Christini ja Tuuliga hotelli rõdu peal. Öise rongiga sõidame Jaipuri tagasi.

Christine, Tuuli, Anu ja meie tore motikas

Varanasi ja Khajuraho

Varanasi

Varanasi ümbrus on võrreldes Jaipuri ümbrusega hoopis teine maa. Jaipur on kõrbes – teate küll, kaktused ja kaamelid. Aga Varanasi on peaaegu nagu Eesti – puud ja põõsad. Kuldkollased põllud. Ja miskipärast korjasid nad seal teisipäeva hommikul mingit kollast vilja. Praegu on ju aprillikuu. Millal nad siis külvavad?

Sõitsime rongiga – mina, Tuuli ja Krõõt. Meie (kolme vage tüdruku) publik vaheldus 10 ja 20 minutiliste intervallidega. Olime 2. klassi sliiperis – nõukaaja platskaart. Lahtine kupee, nii et ühes vahes on 3+3 voodit üksteise peal ja teispool vahekäiku veel 2 tükki ülestikku. Seega korraga mahub vaatama 5 inimest – 3 inimest vastasvooditele ja 2 tk teispoole vahekäiku. Ja siis need India mehed tulevad muudkui. Istuvad sellise tumma kala näoga ja himurate silmadega. Jõllitavad. Mõni ei ütle midagi. Enamus küsib kaks kõige levinumat küsimust: “Which county you belong to?” ja “What is your name?”. Estoniat nad muidugi ei tea. Minu nimi on täiesti tavaline India nimi, sellega pole hullu, Tuuliga saadkse ka hakkama. No Krõõda nimega saab reeglina suti ikka nalja. Igatahes tundus vahepeal, et kuskil müüakse meie vaatamiseks odavalt pileteid ja reklaamirahadega pole koonerdatud.

Varanasi puhul kartsin natuke turistikat. Aga ei. Täiesti mõnus räpane India linnake. See on ju see koht kuhu surema tullakse, et su tuhk siis peale põletamist püha Gangese voogudesse heidetaks. Aga sellist kurba leinahõngu küll ei olnud.

Ganges on nii suur ja lai jõgi. Ma ootasin sellist kitsast solgioja, kuhu elavad ennast prügi vahele vette kastavad, et õnne ja rahu leida. Kallas ja jõgi on toredaid inimesi täis. Sõuame paadiga vaikselt mööda õhtust hämarduvat jõge. Vahel möödub lärmakas India turistidest tulvil mootorpaat. Vette pandud küünlakesed põlevad hubaselt ja kaldal toimub mitmeid protsessioone valgusega. Lõkkepuud on kõik ilusasti suures virnas. Surnute põletamiseks, mitte külma pärast. Inimese suurustes lõketes põlevad laibad. Kaunilt ja romantiliselt. Soe on. Ja hästi rahulik. Kalda ääres sõeluvad sinna visatud inimtuhka ja luid kaks meest. Otsivad kuldhambaid ja ehteid.

Protsessioon Dasashvamedha Ghati juures on aus. Kalda äärde ehitatud poodiumil on seitse meest, kes laulavad, löövad kellasid ja liigutavad käes suuri küünlakandelaabreid. Osa publikust vaatavad seda kaldalt treppide pealt, osad veest paatidelt. Ikka on soe ja meie mõnuleme seda paadis vaadata. Hea rahu hinges.

Kõrval, konkureerivas Ahilyabai Ghatis teeb teine samasugune kamp sarnast kära ja püüab üle karjuda. Mõlemal pundil on jõuluküünaldega kaunistatud vihmavarjud, mis ägedalt säravad.

Kell 19.45 kustuvad järsku kaldal kõik tuled ja jäävad vaid küünlad. Elektrikatkestus on igal öösel kuni hommikuni. Tagasi hotelli poole tuleme läbi pimeda linna. Kitsastel tänavatel pakuvad poekesed sarisid ja juurvilju küünlavalgel. Peab vaatama, et hämaral tänaval vedelevatele lastele, koertele ja lehmadele peale ei astu. Jõulutunne on ikka veel valdav.


KHAJURAHO

Khajurahosse otse rongi ei sõida. Üürime üheks päevaks auto. Ei ole veel nii puhast autot Indias näinudki. Tee muutub vahepeal ökonoomseks – lagunenud kaherealise asfalttee peale on sillutatud vaid ühe sõidurea jagu uut asfalti. Kuskile keskele. Nii et mõlemal sõidusuunal saad ühe poole rattapaariga sileda asfaldi peal sõita, samal ajal kui teine rattapaar mööda auke hüppab. 80 km/h on meeletu kihutamine.

1838. aastal leidis sealkandis ringi jalutanud inglise ohvitser mr Burt džunglisse peitunud hindu templid, mis olid ehitatud ca 1000. aastal peale Kristuse sündi. Victoria-aegset mr Burti heidutasid sündsusetud Kama Sutra poosides kujukesed, mis katsid templite sise- kui ka välisseinu tiheda friisina. Ta andis sellest vastavatele organitele teada, peale mida ca 25 templit võsa seest välja raiuti ja üles vuntsiti.

No vat mind ajab ka natuke segadusse kui nii palju kivisse raiutud sekspoose ühe päevaga vaatama pead. Mis nad seal templites siis tegid? Orgiaid? Lugesin, et kujutatud on jumaluste Shiva ja Parvati lõbusat pulmapidu. Giidiga oli selline lugu, et see mees kes neid audiogiide 50 ruupia eest jagas oli “just koju 3 tunniks lõunale läinud”. Ja audiogiidi asemele pakuti sujuvalt toredat habemikku mitu korda kallima hinna eest. Aga meil oli juba hari punane, sellest et jälle mingi indialaste kokkumäng et turistidelt raha lüpsta ja nimme ei võtnud.

Elukvaliteedi muutus

Minu uus aadress:

A-15A, Vijay Path
Tilak Nagar
Jaipur 302004
Rajasthan
India

Elukvaliteedi muutus. Kolisime Krõõdaga kahekesi Bharkat Ngarilt Tilak Nagari. Tallinna mõistes Koplist Kadriorgu - äärelinna getost kesklina luksusesse. Kui Bharkat Nagaril elasime kümnekesi ühe perekonna juures siis nüüd on meil eramaja teine korrus. Alumiselel elab vanapapist majaomanik ja ülemisel meie Krõõdaga. See on nagu omaette korter. Omaette sissepääsuga ja meeletult suure balkoniga. Kusjuures üüri maksame peaaegu sama palju. Ainuke asi et töökoht on kaugemal ja enam poiss mulle hommiktui mootorrattaga järgi ei tule. Tööle sõidan riksaga. Mul on oma riksajuht. Tuleb mulle igal hommikul koduväravasse järgi ja siis õhtul kuue ajal ootab firma väravas. Inglise keelt sõnagi ei puhu. Kehakeeles räägin kui tahan et tuleks natuke hiljem või varem. Pursin hindit ka aga see tuleb visalt.

Istun meie uue suure balkoni peal. Taustaks mäengib Nacy Sinatra (tervitused Kerlyle). On õhtu poole üheteist ajal. Sooja on parajalt. Arvan,et kuskil 25 kraadi ringis ja täiesti tuulevaikne. Laual põleb meil romantika eesmärgil küünal. On küll pime aga taamal paistab mägi mille otsas väike kindlus. Kesklinn on kiviviske kaugusel. Paar maja edasi elavad meie sõbrad Supreet, Adi ja Leonard. Õhtuti käime üksteise juures lobisemas. Meil on täiesti omaette köök, vannituba ja kordan veelkord – see suur balkon, kus joome hommikukohvi ja sööme õhtust ja veedame suurema osa oma kodusest ajast. Eriti magusaks teeb asja ka see, et kui teil seal Eestis on pime ja sopane sügis ja nõmedad novembriilmad, siis meil siin on sumedad tuulevaiksed soojad õhtud. Igatahes peale kahte kuud ühiselamutüüpi elustiili, kus hambaharja ja matsalka pead peale pesemist oma tuppa tagasi viima ja kus 6 ruutmeetrises toas ei ole ei peeglit, kappi, tooli ega lauda, on elukvaliteet ikka bursuistunud küll. Peegleid tükki kolm, riiete jaoks on kapp, vannituba korraliku duððiga. Ja hambaharja võime rahulikult topsi sisse jätta ja peeglilaual on meigivahendid ja ehted. He he hee – tüdrukute värk.

Ja ai ma armastan Krõõta. Ta on sama pedant nagu mina omal ajal. No Kata teab millest ma räägin. Et asjadel on ikka oma koht ja köök ja vannitub peavad läikima. Meil käisid külalised vanast majast ja siis ma lõikasin kurki ja tulid lopergused tükid. Pedantluspolitsei tuli vilkurite ja helinaga, et peavad ikka ühtlased tükid olema. Mulle see väga sobib. Olingi käest ära. Praegu on siin ikka nagu päris oma kodu. Ja ümbrus ja naabrid on ka ikka tiba teine klass. Meie maja vastas on väike pargikene. Poisid mängivad seal hommikuti kriketit. Teate see on mingi kummaline indilaste mäng. Kriketi järgi on nad ikka päris hullud. Mu töökaaslased pidasid pühapäeva hommikul kell 6 kriketimatði. Tuletan meelde, et töönadalad on kuuepäevvased ja pühapäev on ainus vaba päev. (Ka mina töötan laupäeviti) Aga see selleks. Naabruses on parke tükki kom. Täna käisime paar kvartalit edasi ujumas. Välibasssein hästi ilusas hotelli pargis. Ja siin on chill elu missugune. Kui ainult tööl ei peaks käima. Aga iseenesest mulle meeldib mu töö nii et sellega on ka ikka tegelikult hästi. Ai ai kardan ära sõnada.

Minu sõbrad Indias

Ma olen väga kehv uute sõprade soetaja. Mõtlesin just selle peale, et kõiki lähedasemaid inimesi tunnen vähemalt 8 aastat või kauem. Igatahes, on mul siin tekkinud selle kuu aja jooksul inimesed, keda usaldan. Indialastega on muigugi kehvasti. Nad panevad ikka täiega segast. Iseesnesest on nendega friiki aga mingit tõsist vestlust arendada küll võimalik ei ole. Väga suur vahe on indialasel kes on kogu elu Indias elanud ja sellel kes on aasta või paar välismaal õppinud või elanud. Minu töökaaslased on minu käest küsinud et mis kastist ma olen. Ega nad väga ei mõika, et mujal maalimas kaste pole. No ja see poiste ja tüdrukute vaheline teema on ikka väga kiiksuga.

Põhimõtteliselt eksisteerivad ka praegu „arranged marriages”. See tähendab, et su vanemad otsivad sulle sinu kastile ja seisusele vastava abikaasa. Minu töö juures on üks poiss. No ikka mees , nii 27 aastane. Ta ei olegi nii juhmi olemisega indialane, ikka üle keskmise. Ma ei teagi mida ta täpselt teeb, igatahes on ta mingil juhtivamal positsioonil. Ütles, et abiellub jaanuaris. Küsisin kui kaua sa oma naist tunned. Vastus: 2 kuud!!!! Ja see on arranged marriage – vanemad otsisid pruudi. Ja ta on ju juba suur poiss!!! Ja veedabki kogu oma ülejäänud elu selle vanemate poolt välja valitud naisega. Ja ta oli täiesti rahul. Ei puiklend vastu ega midagi. Ja võibolla ta saabki õnnelikuks. Sest ega ise valides ka ju igakord täkke lähe. Aga ikkagi! Ja lahutuste protsent Indias on kuskil 5%. Põhimõtteliselt ei lahutata.

Pruudi ja peika leidmine on komplitseeritud teema. Tüdrukud väjas ei käi. Peale kaheksat võivad naised väljas olla vaid oma abikaasa, venna, isa või muu lähisugulasega. Abielueelsed suhted on tabu. Neid pole. Ööklubides käivad naised abikaasadega. Naisi eraldi ilma saatjata ei tule. Ja ükiskuid mehi uksest sisse ei lasta, sest muidu oleks klubi ainult mehi täis - sisse pääseb vaid koos tüdrukuga. Siis ongi ööklubide uste taga trobikonnad mehi kes juhuslikke välismaa naisi ootavad, et nendega koos sisse pääseda.

Seega ei ole mul indialastest sõpru.Välja arvatud Supreet ja Adi. Aga nemad ei ole tavamõistes indialased, sest mõlemad on aastaid Euroopas elanud ja võrreldes indilastega on nad täiesti normaalsed inimesed. Kusjuures nad saavad naljast aru ja panevad ise kapäris hästi. Ja nendega on nii lihtne suhelda.

Supreet on turbaniga india poiss. Kui panna kokku Indreku, Taneli ja Pimeda omadused, siis saabki ühe Supreeti. Meeletult energiline organiseerija. Tema on õnnelik kui teised on õnnelikud ja jube abivalmis. Ja igasuguseid äriideid puistab nagu varrukast. Ta naerab täpselt sama moodi nagu Pime. Ja natsa on ta ära hellitatud, seset on suguvõsas üks väheseid poisse. Ja ta isa on siin mingi minister. Igatahes on temaga alati väga chill (tema üks lemmiksõnu) ja tore. Ta on meile näidanud väga lahedaid kohti Jaipuris. Ta on kõva kaupleja. Ranthamborgis tingis ta ligi tund aega hotelli hinda. Oi oli see vast vaatemäng! Supreetil on alati särgiga harmoneeruvates toonides turban. Ta ütles, et tal on ligi viiskümmend erienvat turbanit ja kui ta uue särgi ostab, siis laseb alati sobivas toonis turbanikanga värvida. Super cool!

Adi on Supreeti suur sõber. Õige nimega Aditya. Ta on väheke keerulisem tüüp. Vastukaaluks Supreetile on ta tasakaalukam ja rahulikum. Tegelikult on ta hoopis Euroopas üles kasvanud ja siis Ameerikas elanud ja nüüd 3 aastat Jaipuris. Tal on oma folk-jazz bänd Rajasthan Roots. Meie esimesel kohtumisel nende poistega viis Supreet meie maja rahva Adi stuudiosse bändi proovile. Ohh see oli nii võimas. Keset kummalist Jaipuri kohata kedagi kes teevad nii lahedat muusikat. Adi mängib kitarri. Teine poiss parmupilli, kolmas saksofoni ja neljas trumme. Ja neil on tõesti meeletult hea muusika. Ma pole elus varem niisugust parmupilli mängimist kuulnud kui tookord. Viljandi Folgil oleks nad supertegijad. Me Krõõdaga oleme juba kõik ära rääkinud, et nad peavad tulema. Lubasid ülejärgmisel suvel tulla.

Adi ja Supreet on suured sõbrad. Ka nemad ütlevad, et ega nad nende tavaliste indialastega midagi väga rääkida oska. Ja nii nad ongi teinieteise leidnud ja suhtlevad rohkem siin elavate välismaalaste kui kohalikega. Kui nad koos on siis nad lihtsalt fantaseerivad igasugustel teemadelja mõtlevad igasuguseid asju välja. Meil on päris lahe. Nendega on nii hea reisida. Räägivad hinidt, tunnevad kohti, teavadkuhu minna, kauplevad normaalse hinna.

Aga inimesed siin meie kodumajas Bharkat Nagaril vahetuvad kiiresti. Kui ma siia saabusin, siis elas siin 10 AIESECi praktikanti (traineed). Mulle tundus siis, et olen sattunud kõige paremasse majja, kus on kõige lahedamad inimesed. Minu tulekust saadik on lahkunud 6 inimest. Neist kaks Jie Jaapanist ja Flavio Itaaliast olid omad. Teinekord on selline tunne, et ei tahagi kellegagi vägalähedaseks saada, sest ta niikuinii läheb varsti ära. Need lahkumised pole teab mis asjad, kui mõistad et tegelikuolt ei näe neid enam mitte kunagi ja ometigi oli koos nii hea. Peale Jie lahkumist on nagu mingi krõks käinud. Alles on Krõõt, Seth, Odile, Lisa ja ....

No Krõõdaga hoiame ikka kokku. Eesti värk. Ai mul tuleb kohe meelde kuidas me Ranthamborgis sujuvalt viinajoomise võistlus-mängu korraldasime. See on selline mäng, et laua peal on viin ja mahlad. Igaüks peab siis viina baasil kokteili segama, see käib ringi ja punkte antakse ühest kümneni. Väga popp mäng tuli välja. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis oli mul Indiasse tulles nii hea turvaline, et on Krõõt kellega eesti keelt rääkida. Kui mina Indiasse jõudsin, siis Krõõt oli juba kõik üle elanud ja ennast sisse seadnud. Nii hea oli talle toetuda.

Seth on Lõuna-Aafrika Vabariigist. Peale Krõõda oli ta mu esimene sõber Indias. Kui ma siia jõudsin, siis kõigil oli ju juba oma elu elada. Ja ega teiste mured ju palju korda ei lähe. Tema oli ainus kes oli valmis minuga kaasa tulema et telefoni kaarti teha. Indialased kardavad siin aafriklasi veidi, seepärast on Sethiga tänava peal hea julge liikuda. Ikka hea turvaline on kui keegi meesterahvas riksat kaupleb. Sethiga saab ka niisama maailma asjadest rääida.

Odile´i ema on Aafrikast ja isa Saksamaalt. Ta on nii positiivne inimene. Ta ikka viskab igast vimkasid ja trikitab inimesi. Ta elab mu kõrvaltoas ja me jagame vannituba. Ta on nii oma, et hommikuti unise peaga räägin temaga tihti eesti keeles. Siis saan alles aru, et ahh räägi inglist või prantsuse keelt. Ta on lapsepõlves Aafikas elanud, kus nad prantuse keelt räääkisid ja teise osa oma elust Sakasmaal. Lisaks räägib ta ka väga head inglise keelt.

Minu kodu Indias

Ma elan Jaipuris Bharkat Nagaril. Täpne aadress on:
554, Bharkat Nagar
Opposite St. Joseph School
Near Mahah Nagar Phatak
Tonk Phatak
Jaipur
India

See aadress tähendab seda, et tänava nimi on Bharkat Nagar. Õigemini kvartali nimi on Bharkat Nagar sest majade numbrid algavad lihtsalt ühest kvartali otsast ja lõpevad ilma erilise loogikata kusagil teises otsas. Lihtsalt selline piirknd kus on 1000 maja ringis mis on Bharkat Nagar. Sellepärast on aadress väikese täpsustusega, et selles BN piirkonnas kus asub Mahah Nagari sild ja St. Josephi kooli vastas. Ja üldisemas plaanis on see Tonki silla ligidal. Selline aadress. Ja kui te tahate mulle siia majja külla tulla, siis ega riksajuhid ei tea. Sa pead ikka õpetama. Indias, Jaipuris on päris raske liikuda kui sihtkohta ei tea. Kohalejõudmine võtab aega, sest viitade süsteem on pehmelt öeldes puudulik. Tegelikult igasugused kohaviidad puuduvad. Või äärmisel juhul on need hindis. Aga hindi tähestik teadupärast koosneb mõnglitest, mille õppimist mina küll esialgu ette ei võta.

Bharkat Nagar on kõige koledam ja räpasem koht kogu Jaipuris. Ja ma armastan seda kohta. See on tõeline agul. Keskuse moodustab kilomeetri pikkune tänav, mille mõlemal pool ääres on väikesed poekesed, kust saab teravilja, mahla, sarisid õmmeldalasta, triikida, majapidamistarbeid, kingi, saab ka internetikohvikusse, paljundada jne. Bharkat Nagari teed on kõige auklikumad kogu linnas. Ja prügi visatakse lihtsalt maha tolmu sisse (selle kuu aja jooksul on siin ainult korra sadanud). Ja siis see vedelebki siin hunnikute viisi. Ma ei mäleta kas ma alguses haisu tundsin. Tänav on täis inimesi, mootorrattaid, jalgrattaid, kaamleid, koeri, lehmi jne. Ja inimesed siin tänaval on nagu filmist. Naised kannavad siin sarisid. Meestel on sellised kangad ümber kere keeratud. Noorematel meesel on 80-ndatest pärit kõrge pihaga, eest kahe voldiga viigipüksid. Ja siis triiksärk – lilleline või normaaalsema mustriga. Kas pükste peal või pükste sisse torgatud – ikka stiilipuhtalt 80-ndate moodi. Ja üksi või ka mitmekesei jalutavale valgele naisele pööratakse suurt tähelepanu. See on see sama tänav, mida mööda jalutades oma esimese kultuurišoki sain, tundes ennast tõelise rokkstaarina. Kõik tahavad müüa oma kaupa, mööduvad mootorratturid sirutavad käe välja ja üritavad üle kitnsu tõmmata. Ja-jahh!!! Saite õigesti aru. Kui on vähegi inimtihedam paik, siis india isased teevad kõik võimaliku ja mitte võimaliku et valge naise kõrvale trügida ja teda puudutada! Bussis tuleb seda eriti tihedalt ette. Eks siis tuleb lihtsalt kurjalt eesti keeles vanduda ja vihast nägu teha.

Käisime eelmisel nädalavahetusel Delhis. Kuigi vahe on mõnisada kiolmeetrit, on Delhi hoopis teine tera. Jaipuri kõrval igavailmeline euroopastuv suurlinn. Delhi on muidugi tohutult suur. Linna ühest otsast teise jõudmiseks ei pruugi neljast tunnist piisata. Ja eks ta kasvab ka pidevalt. Inimesed kannavad tavalisi riideid, naistel võivad õlad paljad olla ja seelik lühem. Toetudes Jaipuri ööelu kogemusele paime Krõõdaga ikka veidi katvamad topid ja pikemad seelikud. Aga selle dresscode´iga panime muidugi puusse. Delhi ööklubi Elevate oli ikka nagu Hollywood või mis meil seal Tallinnas ongi. Ikka nabapluusid jne. Muusika muidugi sakkis täiega. Aga meil oli korralikult pre-party-sessioni käigus väiksed napsud tehtud, nii et tants ja trall käis hommikuni. Väga raju koht!!! Ja siinkohal tervitan Triinut ja Jürkat!!!

Kui pühapäeval Delhist tagasi sõitsime, siis Jaipuri jõudmine oli nagu koju jõudmine. Mis siis et 2,5 miljonit inimest aga pealinna kõrval tundub Jaipur kui küla. Ja need auklikud räpased Bharkat Nagari teed ja kummalised inimesed...... See on minu kodu siin Indias.

Pushkar

Pühapäeval käisime Pushkaris. See on selline väike külakene 4 tunni bussisõidu kaugusel. Kultuuriprogrammiks on väike tempel mäe otsas aga põhiosa moodustab rõivapoodidega ääristatud kaubatänav. Käisin sopingul! Võimas! Kulutasin 1000 ruupia jagu raha. Eesti kroonides saate summa teada kui jagate 3.5-ga. Seega 300 krooni ringis. Selle raha eest sain - 3 paari Väikese Muki pükse, 2 pikka seelikut, 2 pikemat tuunikat, 2 õhemat siidist pluusi ja 1 siidist sakarkoes pluusi pikkade varrukatega. Samas treenisin kõvasti kauplemisoskust.

Ainult et järgmisel päeval tööle minnes tegin juba fopaa. Need Väikse Muki püksid on kerge läbipaistvuskoefitsendiga. Mu naistöökaaslane tuli minuga rääkima. Ma õhinaga siis näitama kui lahedad india põüksid mul jalas on. Ta natuke vakatas ja lisas siis kiiresti et tema eelistaks nende pükste peal pikemat pluusi. Et siis pükste ülemine osa sinna maani kus jalad kaheks lähevad peaks nagu kaetud olema...

Mul on väga tore töökoht! Ma töötan ühes ruumis 30 india mehega. Kõik disainerid. Kogu firma peale on kokku 100 inimese ringis, neist 4 naised (mina kaasa arvatud). Niisiis olen võrdlemisi popp tüdruk. Nad ikka toovad mulle india maiustusi ja ilgelt tahavad rääkida. Probleem on ainult selles, et neist 2 tönkavad vaid inglist. Uleäänutega on ikka kehakeel. Tüüpiline olukord on selline, et kutsuvad mind midagi vaatama ja siis ma ütlen midagi inglise-hindi- ja kehakeele segukeeles. Seepeale kukuvad vanamehed kätega vehkima ja 30 pealine meeskond arutab kas mu arvamus on õige või vale. Ja pagan, ma ei saa mitte halligi aru, mida nad must räägivad! Niisiis õpin hindi keelt. Vanameeste soosingu saatel....

Muuseas üldse ei saa aru, kui vanad inimesed on. Paistavad ikka hulka vanemad välja. Võibolla on nad alles poisikesed.

Parast esimest nadalat

Minu India telefoni nubmer on (+91)9828694890
SMS-ige või helistage. Ajavahe on meil 2-3 tundi. Ei mina pole aru saanud palju täpselt. Vahel tundub, et ajavahe on 2 tundi ja 20 minutit aga see on ju ebareaalne!!! Ja samas nii indiapärane.

Ausaltöeldes ei ole võimalik teile siinset elu edasi anda. Sellepärast et puudub igasugune pidepunkt, millega siinset ja Eesti elu võrrelda. Euroopas ei ole selliseid asju nagu siin ja seega on igasuguste olukordade kirjeldamine väga keeruline ülesanne. Absoluutselt kõik olukorrad on täiesti teistsugused.

Ja kui me ei saanud aru, et mida Krõõt rääkis et kõik teda vaatavad, siis te ei saagi sellest aru saada enne kui te ei ole ise üksinda valgena mustade linnaosas käinud. Alles siin sain aru, mida ta rääkis. Tunne on nagu oleks alasti. Kõik vaatavad. Kõik! Isegi koerad ja lehmad ja ahvid ja kaamlid ja elevandid ja värvilised linnukesed. Meie oleme siin loomaaia eksponaadid ja nemad vaatavad meid. Meie maja on suhteliselt pärapõrgus. Täiesti geto! Peale meie ei ole ühtegi valget. Ja ma läksin esimesel nädalal üksi välja. Kohutav!!!! Tagasi tulin mööda kõrvaltänavaid...

Muuseas, nädalaga harjusin ära. Ma julgen juba poes käia. Kauplen. Kui ei taha, siis ei osta. Ei lase endale jama pähe määrida.

Ja esimene töönädal oli ka lahe. Mulle pidi järgi tuldama. Ootasin siis, millal auto ukse ette sõidab. Ei tulnud autot. Poiss mootorattaga tuli!!! Ja põhimõtteliselt ma sõidangi iga päev mootorattaga tööle ja tagasi. Ashish elab samas linnaoas - Bharkat Nagaril. Te ei kujuta ette kuidas mulle motikaga sõita meeldib!!! Ja Indias, Jaipuri teedel on see võrdlemisi hull ettevõtmine. Teel tuleb mööduda jalgratastest, teistest mootoratastest, lehmadest (kes täiesti sihituna keset teid longivad ja neid on palju), riksadest ja muudestn eriotstarbelistest ja eriilmelistest sõidukitest. Ja nad sõidavak kõik valel pool teed!!! Siin on liiklus teistpidi. Ma panen iga kord silmad kinni kui mööda sõidame. Ma siis panen tavaliselt oma mp3 mängitaja käima ja kõik ümberringi on kui lõputu muusikavideo ainult et 3D ja koos lõhnadega (loe lehaga). Siinkohal tevrvitused Indrekule ja DJ Triinule.

Kusjuures turvanõuded on kasinad. Kiivreid läheb vaja vaid suurematel teedel. Juhilube ei küsita. Te vist juba aimate, mida ma osta tahan - vana roller maksab 1000 eegu ringis. Ma veel mõtlen selle peale...


õäöü

Teine päev Indias

Teine paev Indias ei jaa esimesle alla. Magasime Katliniga (ei saa tapitahti teha) peaaegu 12 tundi. Siis laksime linnatuurile.

Ja millegiparast pidin sinna mootorattaga minema. Amiti soitis. Amit on see poiss kelle juures siin paar esimest paeva oleme. Igatahes, ilma kiivri ja muu sissejuhatuseta istusin ta selja taha ja algas motikasoit mooda india teid. Poole tee peal märkasin, et kõik mehed sõidavad motikaga niiviisi tavaliselt. Aga naised ei istu mitte kaksiratsi vaid parema kintsu peal jalad kombekalt ühele poole. No tere hommikust! Mida see veel peaks tähendama! Eks ma siis sõitsin niiviisi lõpuni, itsitades kummastavatele pilkudele vastu. Meil euroopas...

No ja siis tuli linnatuur. Buss korjas meid peale ja viis turistikale. No vaatasime kõike mis vaja. Aga siis ei pidanud enam vastu. Ühes poes me lihtsalt pidime saride kanga ära ostma. Need olid nii ilusad! Puuvilllased, šiboriga. Mul on tumepunase, oranži ja roosaga. Kätlinil sinise ja oranžiga. Tõesti väga ilusad ja pehmed. Onu näitas kuidas siduda ja puha. Eks me maksime kindlasti üle , sest see oli ikka paras turistikas ja väga palju ei länud õnneks alla ka kaubelda. Aga olieme rahul.

Nüüd, õhtul tegi Amiti õde meile käte peale maalingud. Nii mõnusasti lõhnavad!

Esimnene päev Indias

Miks ma küll nii palju riideid kaasa võtsin! Jõudsime kella poole kahe ajal Delhi lennujaama ja meil oli terve öö kuni hommikul kella kuueni aega vaadata imeilusaid india naisi ja nende sarsid. Ja muidugi on mul ju kohe endale ka vaja. Kusjuurees see tundub väga praktiline rõivastus siinsed kliimas. Ikka soe on, nii 30 ringis. Aga tubades on kliimaseadmed – lennujaamas ka ja see tundus natsa jahe. Kuni Jaipuri lennujaamai oli olukord euro – selline tavaline.

Jaipuri lennujaamast alates läks Indiaks lahti. Jaipur on selline miljonilinn aga lennujaam meenutab väikest Pärnu lennujaama. See selleks! Meil olid vastu tulnud AIESECi inimiesed, kes ütlesid, et paar päeva elame ühes peres, et Inia elu-olu näha. Seepeale pandi meid kahekesi riksa peale. See on see sõit, millest kirjas ka kirjutasin. See riksa ise on selline motorolleri moodi sääreväristaja, millele kabiin peale ehitatud. Seda on reeglina kõvasti lapitud ja ikka sinise isoleeri ja värvilise traadiga (tervitused siinkohal Katale). Igatahes astusime sisse ja sõit valel pool tee serva läks lahti. Juhile anti aadress, mida ta teekonna jooksul mitmeid kordi täpsustas. Kihtuasime signaalide saatel lomadest ja teistest sõiduvahenditest mööda, auklkke teid läbides linna teise otsa. Selle teekonna jooksul olime sõnatud. Vaatasime Kätliniga üksteisele otsa ja ahmisime õhku. See mida nägime ja kuidas tegelikult kõik on, on hoopis hullumeesem. Ja ma lihtsalt ei oska seda kirjutada. Aga järgi proovida tasub igal juhul.

Kuna jõudsime hommikul 8 ajal kohale, siis läksime veidikeseks magama, sest ei olnud 2 ööd maganud. Olemegi ühes peres ja ühes india majas. Ma arvan, et tegu on keskmisest veidi rikkama elamisega. Maja on kolmekordne, elamu teiste sarnaste seas. Aeda praktiliselt ei ole, maja on kogu krundi ulatuses. Esimesel korrusel elutuba, köök ja peremehe, perenaise tuba. Teisel korrusel toad ja kolmandal ka toad. Põrand on kivist kõigis tubades, kusjuures see kivi ei ole üldse jahe – soojus teeb oma töö. Laes on propellerid, mis väntavad pidevalt, et õhku jahutada. Aga ega väga kasu pole. Tavaoludes ma vist viriseksin selle müra üle aga praegu on ükskõik. Ka ropakusest on ükskõik. Vannituba on ikka selline nagu ette kujutasin...

Nüüd, õhtul jalutasime lähikonna majade vahel. Nagu filmis. See on uskumatu. Jahh, ongi lehma mööda tänavaid laiali. Koerad. Väikesed ilusad räpakad lapsed. Aga ma ei suuda teile seda kirjeldada. Tunne on nii hullu moodi romantiline. Käisime kõrvaltänavas templis. Selline tavaline majakene, aga tempel. Palvetavad seal. Laes ripub suur vaskne kell, mida tuleb helistada. Siis annab preester (või mis iganes ta nimi on) püha vett. Sellega tuleb üle näo tõmmata. Pühitsetud kommikesd tuleb kaasa võtta. Neid teepeal ei sööda, tuleb koduni oodata.

Nüüd tuleb vist esimene öö üle pika aja millal saab rohkem kui ühe tunni kaupa magada. See tulek on ikka paras jama ja võtab läbi.