Varanasi ja Khajuraho

Varanasi

Varanasi ümbrus on võrreldes Jaipuri ümbrusega hoopis teine maa. Jaipur on kõrbes – teate küll, kaktused ja kaamelid. Aga Varanasi on peaaegu nagu Eesti – puud ja põõsad. Kuldkollased põllud. Ja miskipärast korjasid nad seal teisipäeva hommikul mingit kollast vilja. Praegu on ju aprillikuu. Millal nad siis külvavad?

Sõitsime rongiga – mina, Tuuli ja Krõõt. Meie (kolme vage tüdruku) publik vaheldus 10 ja 20 minutiliste intervallidega. Olime 2. klassi sliiperis – nõukaaja platskaart. Lahtine kupee, nii et ühes vahes on 3+3 voodit üksteise peal ja teispool vahekäiku veel 2 tükki ülestikku. Seega korraga mahub vaatama 5 inimest – 3 inimest vastasvooditele ja 2 tk teispoole vahekäiku. Ja siis need India mehed tulevad muudkui. Istuvad sellise tumma kala näoga ja himurate silmadega. Jõllitavad. Mõni ei ütle midagi. Enamus küsib kaks kõige levinumat küsimust: “Which county you belong to?” ja “What is your name?”. Estoniat nad muidugi ei tea. Minu nimi on täiesti tavaline India nimi, sellega pole hullu, Tuuliga saadkse ka hakkama. No Krõõda nimega saab reeglina suti ikka nalja. Igatahes tundus vahepeal, et kuskil müüakse meie vaatamiseks odavalt pileteid ja reklaamirahadega pole koonerdatud.

Varanasi puhul kartsin natuke turistikat. Aga ei. Täiesti mõnus räpane India linnake. See on ju see koht kuhu surema tullakse, et su tuhk siis peale põletamist püha Gangese voogudesse heidetaks. Aga sellist kurba leinahõngu küll ei olnud.

Ganges on nii suur ja lai jõgi. Ma ootasin sellist kitsast solgioja, kuhu elavad ennast prügi vahele vette kastavad, et õnne ja rahu leida. Kallas ja jõgi on toredaid inimesi täis. Sõuame paadiga vaikselt mööda õhtust hämarduvat jõge. Vahel möödub lärmakas India turistidest tulvil mootorpaat. Vette pandud küünlakesed põlevad hubaselt ja kaldal toimub mitmeid protsessioone valgusega. Lõkkepuud on kõik ilusasti suures virnas. Surnute põletamiseks, mitte külma pärast. Inimese suurustes lõketes põlevad laibad. Kaunilt ja romantiliselt. Soe on. Ja hästi rahulik. Kalda ääres sõeluvad sinna visatud inimtuhka ja luid kaks meest. Otsivad kuldhambaid ja ehteid.

Protsessioon Dasashvamedha Ghati juures on aus. Kalda äärde ehitatud poodiumil on seitse meest, kes laulavad, löövad kellasid ja liigutavad käes suuri küünlakandelaabreid. Osa publikust vaatavad seda kaldalt treppide pealt, osad veest paatidelt. Ikka on soe ja meie mõnuleme seda paadis vaadata. Hea rahu hinges.

Kõrval, konkureerivas Ahilyabai Ghatis teeb teine samasugune kamp sarnast kära ja püüab üle karjuda. Mõlemal pundil on jõuluküünaldega kaunistatud vihmavarjud, mis ägedalt säravad.

Kell 19.45 kustuvad järsku kaldal kõik tuled ja jäävad vaid küünlad. Elektrikatkestus on igal öösel kuni hommikuni. Tagasi hotelli poole tuleme läbi pimeda linna. Kitsastel tänavatel pakuvad poekesed sarisid ja juurvilju küünlavalgel. Peab vaatama, et hämaral tänaval vedelevatele lastele, koertele ja lehmadele peale ei astu. Jõulutunne on ikka veel valdav.


KHAJURAHO

Khajurahosse otse rongi ei sõida. Üürime üheks päevaks auto. Ei ole veel nii puhast autot Indias näinudki. Tee muutub vahepeal ökonoomseks – lagunenud kaherealise asfalttee peale on sillutatud vaid ühe sõidurea jagu uut asfalti. Kuskile keskele. Nii et mõlemal sõidusuunal saad ühe poole rattapaariga sileda asfaldi peal sõita, samal ajal kui teine rattapaar mööda auke hüppab. 80 km/h on meeletu kihutamine.

1838. aastal leidis sealkandis ringi jalutanud inglise ohvitser mr Burt džunglisse peitunud hindu templid, mis olid ehitatud ca 1000. aastal peale Kristuse sündi. Victoria-aegset mr Burti heidutasid sündsusetud Kama Sutra poosides kujukesed, mis katsid templite sise- kui ka välisseinu tiheda friisina. Ta andis sellest vastavatele organitele teada, peale mida ca 25 templit võsa seest välja raiuti ja üles vuntsiti.

No vat mind ajab ka natuke segadusse kui nii palju kivisse raiutud sekspoose ühe päevaga vaatama pead. Mis nad seal templites siis tegid? Orgiaid? Lugesin, et kujutatud on jumaluste Shiva ja Parvati lõbusat pulmapidu. Giidiga oli selline lugu, et see mees kes neid audiogiide 50 ruupia eest jagas oli “just koju 3 tunniks lõunale läinud”. Ja audiogiidi asemele pakuti sujuvalt toredat habemikku mitu korda kallima hinna eest. Aga meil oli juba hari punane, sellest et jälle mingi indialaste kokkumäng et turistidelt raha lüpsta ja nimme ei võtnud.