Kutch 16 - 25 aprill 2007

Naine Thunda Vandist

Kutch on piirkond Gujaratis, Gujarat on üks osariik Indias.

Paregu, aprillis, on halvim aeg Gujarati külastamaseks. On meeletult kuum. Ja tuleb eriti ettevaatlik olla, sest leht kirjutas, et kuuma tuulega levib mingisugune kole kõhuhaigus. Aga me ikka tahtsime minna. Ja käisime ära. Ja lõppkokkuvõttes oli minu jaoks üks huvitavamaid reise Indias.

Me plaanisime seda reisi Tuuli ja Krõõdaga kaua-kaua. Ma teadsin, et Gujaratis on hästi huvitavad hõimud, kes elavad veel savionnides ja kannavad tikitud riideid ning kummalisi ehteid. Tekstiilide poolest on see üks rikkamaid India piirkondi. Kui ma Jaipuris raamatukogus eeltööd tegin, siis nägin fotosid müstilistest kõrvarõngastest ja tätoveeringutest. Umbes nagu vanaproua Riefenstahli Aafrika fotod – teate küll metsikud suguharud poolpaljad (tegelikult ikka päris paljad) kehad täis maalinguid, kõrvad ja ninad ehetest moondunud.

Teisipäev, 17 aprill 2007
Jõudsime Kutci pealinna Bhuj´i neljakesi Tuuli, Krõõda ja Angiega. Ja kohe organiseeris saatuse keerdkäik meid kokku Christiniga. Tema on Sakasmaalt, ka juba kolmandat hooaega Goa-Anjuna-indialane. Pool aastat teenib kodus raha, et siis talvisem pool aastast Anjuna biitši peal peesitada ja lihtsalt olla. Ja kui ma ausalt kõik ära räägin, siis ongi nii, et natuke hakkab see India juba sisse juurduma. Ma praegu veel tunnen südametunnistuse piinu, et midagi võiks ikka teha ka aga tegelikult ei ole varsti mulle enam mingi probleem päev ilma mingit eesmärki saavtamata õhtusse saata. See euroopalik saavutusvajadus ja edasipürgimispüüe, niipalju kui seda minu laisas kehas oli, hakkab kõik vaikselt hääbuma. Kahjus või õnneks?

Bhuj on kunagi väga ilus linn olnud aga 2001. aasta jaanuaris toimus suur 7-palline maavärin, mis linna pihuks ja põrmuks tegi. Kunagist rikkalikku hiilgust võib aimta meie hotelli rõdu vastas olnud Aina Mahali jäänuste järgi. Sarnane kivipits Jeisalmeriga.

Aina MahalVaade Aina Mahali jäänustele meie hotelli rõdult

Kuue aasta tagune maavärin annab ennast kõvasti tunda ka külakestes. Tegelikult tegi see seal tohutut laastamistööd ja ega selle piirkonna ehitistest suurt midagi alles ei jäänud. Külarahva lihtsad lehmasitast mätsitud ümmargused savionnid oli tagantjärgi tarkusena vastupidavaim ehitis. Selleks, et peavarjuta jäänud rahvamasse kuidagi majutada valmisid Gujaratis peale variant välisriikide abina mitmed betoonkülad. Võikad betoonist punker-ridamaja tüpprojektiga külad. Arenenud riikide abiprogrammi raames aitasid kindlasti hädast välja. Kahju, et tulemuseks on 2-korruseline Lasnamägi. Niisiis ongi teeääres kahesuguseid külasid – betoonkülad (peale maavärinat) ja savikülad (enne maavärinat).

Bhujis on selline mees nagu P. J. Jethi, kes on oma südameasjaks võtnud turistide avitamise. Ta on koostanud terve raamatukese küladest ja kohtadest kuhu minna. Lisaks veel Kutchi kaardi. Kaaritidega on Indias üldiselt kehvasti. Nee on ebatäpsed ja väga üldsõnalised. Pigem illustreeriva kui informatiivse sisuga. Nagu nõuka-ajal kui kaardid julgeoleku eesmärgil valetasid. Meil oli enne minekut 3 erinevat Kutchi kaarti, kõik näitasid külade asukohta erinevalt. (Kusjuures vahepalana tuleb mulle meelde, et kas mitte meile ka alles Regio tulekuga esimesed korralikud eesti kaardid ei tulnud) Kaardi järgi liikumine on päris vaevaline, sest nimesildid on niikuinii kohalikus tähestikus ja täiesti arusaamatud. Seega tuleb liigeldes pidevalt ise üle küsida, et kus ma olen ja kuhu see tee viib, milda mööda ma sõidan.

Kolmapäev, 18 aprill 2007
Meid oli nüüd kokku paras kamp ja Mr Jethi pakkus meile toredat ühepäevast autoekskursiooni küladesse. Tundus mõistlik pakkumine - kohalik autojuht teab teid ja olusid. Aga. Meie esimene päev Kutchi külades osutus tõeliseks turistituuriks. Autojuht viis meid küladesse küll aga parkis auto lõbusasti küla turismipoe ette, kus meid juba oodati. Järgmises külas sama lugu ja ülejärgmises sama. Mõtlesime, et same puutumata külaeluromantikat aga tutkit. Nägime vaid kollektsionääre, kes kogu nodi inimeste käest kokku ostnud. Ei vaidle vastu, tõesti olid neil toredad kollektsioonid. Aga toredad hinnad ka. Ja ega me niiväga ostma ei tulnud.

Uurisin siis, et milles asi. Asi selles, et hooajal (oktoober kuni veebruar) sõidab ühe päeva jooksul külasse 6 bussitäit rahvast. Selleks et need turiside hordid inimeste elu segama ei hakkaks, on neile poed püsti pandud. Arusaadav. Kusjuures selle sama kaardiga on Mr Jethi loonud omaette fenomeni, et turistid tormavadki sinna kaardile märgitud küladesse ja mud kohad jäävad väiksema liiklusega.



Vaadake tätoveeringuid selle naise kätel

Neljapäev, reede, 19-20 aprill 2007
Pettununa turismimajanduses otsustasime võtta paar päeva puhkuse jaoks ja sõitsime bussiga mere äärde Mandavisse. Krõõt pidi oma viisa-asja pärast Jaipuri tagasi mineme ja Angie ühines temaga. Jäime kolmekesi.

Neljapäpäeva ja reede veesime Mandavi ligidal rannal. Inimtühi rand. Helesinine vesi. Joogid ja puuviljad võtsime hommikul kaasa. Esimene päev sõitsime riksaga, teisel päeval üürisime motika. Christine juhtis, Tuuli keskel ja mina taga. Väga vägev!

Mingil hetkel möödus mere ja meie vahel kaamel

Mandavi karastusjookide reklaam

Laupäev, 21 aprill 2007
Laupäeval hakkas meile tunduma, et nüüd võiks juba midagi teha ka. Ärkasime ja läksime tšaid jooma. Vanamees tšaiputkas juba tundis meid. Tuuli sai tasuta suitsu ja meie Christiniga mingit pudi väikeses pakikeses. Boonusena 0,5 klaasi tšaid lisasks. Hüppasime jälle kolmekesi oma Suzuki selga ja külavaheteedele rallima.

Mandavi ligidal on üks küla Tunda Vand. Seda ei ole kaardil. Aga mul oli välja uuritud, et seal on vägevat sisekujundust. Savionnides on peeglikildudega kaunistatud kapid-riiulid.

Siis kui meie oma motikaga Tunda Vandi jõudsime, oli hull-lämbe pärastlõuna juba alanud. Otse loomulikul magas kogu küla. Uksed olid avail ja võis sisse kiigata, kuidas inimesed põrandal siruli maas uinakut teevad. Nii me siis kõndisimegi mööda inimtühje tänavaid nagu De Chirico maalis. Leidsime lapsed, tasapisi ärkas ka küla.

Thunda Vand


Thunda Vandi inimeste kapid

Thunda Vandi naised ja lapsed


Thunda Vandi tüdruk

Thunda Vandi naine lapsega

Thunda Vandi naine

Mandavis on moslemid. Õhtul, just magamasättimise ajal hakkab õuest kõlaritest valju ja energilist juttu kostuma. Koraani küll niiviisi ette ei loeta! Liiga ilmekas. Kindlasti manitesevad oma naisi ja lapsi 3 valge tüdruku eest kes ühe motoka seljas ringi ajavad. Jutt ei vaibu, on vali ja manitsev ning on kestnud juba üle tunni. Tuuli arvates on mees sama ärevuses nagu Toomas Uba kui värav löödi. Mul tekibki kahtlus, et äkki kannavad kõlaritest kriketimatši üle. World Cup on parajasti lõpusirgel. Siiski vist mitte. Protsessioon lõpeb regilauluga kus koor eeslaulja järgi salme kordab. Mandavi laevaehitus

Pühapäev, 22 aprill 2007
Lahkume üheks päevaks meie kallist Christinist Mundrasse. Seal pidi ka sadam ja sama ilusad majad olema. On küll. Pildistame. Hästi ilusad värvikombinatsioonid.

Esmaspev, 23 aprill 2007
Esmaspäeval tahame Bhuji tagasi. Buss peaks minema kell 11.30. Meie oleme bussijaamas kohal, buss mitte. Peale mõnda aega ootamist on minu ümber kogunenud ca 30 meest. Koguneb aina juurde. Pildistavad mind oma telefonidega. Mina neid. Tuulil viskab närv mustaks. Läheb bussijaama hoonesse õiendama, miks eile lubatud 11.30-nene buss kohal pole. Õeldakse, et 11.30 hakkab alles Bhujist sõitma ja siia jõuab paari tunni päras. Tuuli on maruvihane. Mingi aeglane buss, mis küladest läbi läheb väljub varem. Trügime ennast sinna peale. Meie “sõbraks” saanud mehed ei taha lasta, see on aeglane buss ja ei lähe otse. Järelikult meile ei sobi - indilased arvavad, et teavad paremini. Meie ikka tahame minna. Tuuli rüseleb veidi ühe mehega kes ta kotist kinni võtab ja ikka kuidagi kohe bussile ei taha lasta. Lõpuks ikka same bussi ja peatumegi iagas külas.

Õhtul Bhujis kohtume Christiniga, kes on Mandavis imeilusaid pilte teinud. Ta fotografeeris laevu, mida Mandavis valmistatakse. Täpselt samas kohas, kus Chrisitniga tutvusime (Aina Mahalis mr Jethi juures) näeme uusi inimesi – James Uus-Meremaalt, ning Bob ja Amie Canadast. Nemad on ka motikatega. Ühendame jõud ja teeme järgmise päeva plaaniks Ludia küla põhjapool – 3 motikat, 6 inimest.

Teisipäev, 24 aprill 2007
Ludia küla on kaardi peal. Ja ilmselt liiga rasvaselt. See on kõige koledam näide, kuidas turism võib ühe koha inimeste ajud täielikult segi keerata. Niikui külla sisse sõitsime, olid meil vastas naised, kes üksteise võidu meid oma onni meelitada tahtsid. Ja kui ma kahtlevalt tänava peal olin, siis lihtsalt hakati riietest vedama. Andsin alla. Sisenesin onni. Minu ette laoti polüestrile tikitud riideid, polüestrist õmelldud tekke. Kole odav materjal. Nii palju vaeva nähtud ja tulemuseks on pornotikand. Ja siis võttis majaperenaine oma kõrvst mingid imelikud kõrvarõngad ja hakkas neid mulle kõrva toppima. Aga mitte sellised ilusad hõbedased nagu mujal oleme näinud vaid mingid plekijurakad. Tagatipuks taheti veel poes müüdavaid käevõrusid kätte suruda. Vägisi. Tegime sääred. Kõik autentne on juba ära müüdud või kollektsionääride käes. Alles on odav turistidele müügiks tehtud meened.

Sõidame kaugemale moslemite küladesse. Hästi sõbralikud inimesed. Naised ei luba ennast pildistada. Väga nagu aru ka ei sa, et miks. Jooksevad kohe eest ära. On hästi uudishimulikud ja tahavad juttu teha aga niikui fotokat näevad, pistavad plehku. Lastega sama lugu. Keegi oleks kui ära keelanud. Äkki moslemi naistel usk ei luba? On neid hoiatatud valge inimese kurja silma eest? Mehi võid pildistada niipalju kui jaksad. James arvas, et niikuinii olid mehed kadedad, et keegi neid ei pildistanud, vaid nende ilusaid naisi ja siis keelasid ära. Mõtlesid lihtsalt mingi tobeda vabanduse välja ja nüüd hirmutavad oma naisi sellega. Ka võib olla. James ise ka mees, eks ta näeb neid läbi.

Näeme kaugelt miraaži. Nagu oleks meri. Itsitame, kõrbe värk. Palavus ja pidev janu teevad oma töö. Otsustame minna mäe otsa. Sõidame üles ja seal ta ongi – nagu meri aga tegelt ei ole ka. See on meeletu soolaväli. Me nägime küll kaardi pealt et seal on kirjas Little Rann of Kutch ja soo tingmärk aga me ei saanud keegi aru mis see “rann” tähendab. See on nii, et vihmaperioodi ajal tõuseb meri nii kõrgele et ujutab üle hästi suure maaala, hiljem vesi kuivab ja järgi jääb vaid sool. Nii tekibki suur soolapõld. Seda soola nad korjavad seal ja müüvad ka.
Little Rann of Cutch

Sõidame mäest alla, et soolaväljale lähemale minna. Jõuame hoopis Pakistani piiri äärde. Väljas on karmid sildid, et pildistamine keelatud. Aga piiripoisid võtavad välja oma moblad ja kukuvad poseerima. Teeme grupivõtteid ja iga piiripoiss iga tüdrukuga eraldi ka. James ei ole neile väga atraktiivne, küll aga pidistame tema Enfieldi taustal. Passid ja piiritsooni load, mis enne politsemajas tegime ununevad sootuks. Lubavad lahkesti ka soola manu. Aga siiki mitte igale poole. Vaatame siis seda soola, mida nad lubavad.

Tagasisõites magan maha “elu parima foto”. Oleme peatanud motika, et kõrbe taustal päikeseloojangut vaadata. Uhketes riietes mehed kappavad meie eest läbi. Kapjade alt tõusev tolm loojangupäikeses romantiliselt auramas. Sätin fotokat ja klõpsutan pilte teha aga pabistades valin valed programmed ja untsus need pildid ongi.

Kolmapäev, 25 aprill 2007
Motika kumm katki. Motikas paranduses. Joome tšaid. Peatub maastikuauto ja selle kastist tuleb välja 5 imeilusat naist meeletult suurte kullast ninarõngastega. Fantastiline vaatepilt. Mustale põhjalie tikitud värvilised kujundid. Kätel ja jalgadel tätoveeringud. Hommikune valgus langeb õige nurga alt. Vaatame Tuuliga üksteisele otsa ja vaikides same aru mida kumbki mõtleb: tahame kangesti fotot teha aga arvatavasti nad ei luba. Tuuli siiski küsib. Vastuseks same ei. Mõned pildid on ainult oma aju kõvakettale salvestamisesks. Ja ma tean järksu, et siia kohta tahan kunagi tagasi tulla.

Than. Klooster. Jõuame kloostrisse kespäeval ja keerame kõik neljakesi ennast puu varju magama. Nii hea rahu on ja magus uni. Vahepeal äratatakse meid üles ja pakutakse teed. Siis kutsutakse sööma. Kloostis elab vaid üks sadhu. Jube ilus mees. Noor. Aga mul on jube uni. Teised räägivad juttu. Aga mina jään uuesti magama. Magan keset päeva. Ärkan ja arutame kas jääda kloostrisse ööseks. Õhkkond on tore ja mõnus. Aga meil on oma pudelivesi otsas. Ja selles kuumuses ilma veeta ei saa. Näeme, kust majarahvas oma vett ammutab – räpane. Kardame kõhuhäda. Oleme isegi üllatunud kjui saame aru, et läheme hotelli tagasi lihtsalt selle pärast et ei julge nende vett juua. James on siiski julgem ja jääb kloostisse. Meie jälle kolmekesi ühe motika peal Bhuji tagasi.

Neljapäev, 26 aprill 2007
Lobiseme terve päeva Christini ja Tuuliga hotelli rõdu peal. Öise rongiga sõidame Jaipuri tagasi.

Christine, Tuuli, Anu ja meie tore motikas