MANALI-LEH maantee

23 mai - 27 mai 2007

Käisin ära! Mootorratta juhtimise au küll endale võtta ei saa, istusin tgapingil, aga ega tunne sellevõrra kehvem pole.

Manali-Leh maantee on 475 km pikkune mägitee mille kaudu saab Manalist Leh`sse võis siis vastupidi. Asja teeb keeruliseks see, et tegu on maailma kõrguselt teise mootorsõidukiga sõidetava maanteega. Enamus kehvas olukorras olevast käänulist teest kulgeb 4000 m kõrgusel. Kõrgeim punkt 5328 meetrit merepinnast. Tee on avatud vaid suvekuudel, sest talvel on see paksu lume all. Suurel osal teest ei ole asustust – tühjad mäed vaid mõnede mägirändhõimudega. See tähendab, et kogu trään – lisabensiin, vesi jne. tuleb kaasa võtta ja kui midagi juhtub – lõhud rattakummi ära või koperdad mäest alla, siis abi ära looda.

Trassi raskusest räägib ka see, et džiibiga ja kogenud juhiga on võimalik teekond nii 14 tunniga läbi rallida. Suvekuudel sõitvad liinibussid võtavad aega 2 päeva, koos ööbimisega telgis teekonna keskel, kohas kus aastaringane asustus puudub. Rough Guide pakub, et jalgrattaga läheb 8-10 päeva. Motikaga saaks ehk kahe päevaga ka aga meil kulus 4. Poisid arvutasid välja, et keskmiseks kiiruseks oli 23 km/h.

Meil Supreediga oli ettevõtmine kavas veebruarist. Vaatasime ilusaid pilte ja jutte internetist. Natuke lugesime varustuse kohta ka. Et lisakumm ja motikal peaks natuke karbussi sättima. See tähendab, et oleks mingi hea käik, millega mäest üles sõita. Allatulemise puhul oleks hea kui piduriklotsid väga kulunud pole. Motikaks valisime Supreedi tungival nõudmisel Enfileldi. See on siin mingi kultusratas, nagu meil Harley Davidson. Siin Davidsone väga ei näe, vägevamad vennad on ikka Royal Enfield Bulletiga. Kuna ratas puudus, oli kaks võimalust kas see osta või laenata. Iseenesest oleks ostmine täiesti hea mote, kraabid oma rahanatukese kokku - keskmises seisukorras keskmise vanusega ratas nii 30-40 000 ruupia ringis (kroonides saad kui jagad kolme, kolme poolega). Kuna motika parandamine on Indias suhteliselt odav, ja Enfield suhteliselt tugev pill, siis võid mõne kuu pärast maha müües sama raha küsida. (Toon siinkohal näite, et kui mina oma sääreväristaja (mis mitte mingiski mõttes ei sarnane Enfieldiga) esikummi parandama läksin, siis tegi töömees pool tundi tööd - võttis ratta maha, pani katkisele kohale lapi peale ja siis ratta uuesti alla - ning küsis selle eest 10 ruupiat (3 eesti krooni!!!)) Aga me otsustasime siiski ratta üürida – 300 rup/päev.

Motikaga läks meil enam-vähem õnneks. Välja arvatud see, et miskipärast jäeti meie mootorratas rongist maha. Sõitisme poole tee peale rongiga, et ei peaks tüütutel maanteedel kimama. Himaalaja on Jaipurist natuke kaugel. Supreet viis ratta ilusasti pagasivaguni ukse ette. Aga siis kui meie vanaema küpsetatud paranthasid nosisime, helistas autojuht, et meie Enfiled kössutab õnnetult perroonil. Pagasipoistel polevat piisavalt mehi olnud, et ratast sisse tõsta. Pidime siis 2 päeva ootama, sest Jaipuri-Amritsari rong käib üle päeva.

Tahtsin hoopis rääkida sellest, et meie õhin oleks võinud väga kuulsusetult lõppeda. Meil siin Jaipuris 45 kraadise kuumusega ei tulnud väga pähegi, et India põhjapoolsem osa võib veel vabalt pakasega võidelda. Teel lähtepunkti Manali poole kohtasime saksa mootorratta-meest, kes ise ka paar korda sama retke ette võtnud. Tema tegi sured silma, et kuhu te lapsed nüüd sedasi, see tee on mai kuu sees alles paksu lume all, sinna võib minna alles juuni lõpust. Sama juttu kuulsime veel teistegi tarkade käest. Mina tegin juba varuplaane. Aga Supreet ei anud alla ja oli pidevas telefoniühenduses mingi Manali reisikorraldajaga, kes väitis, et tee kohe-kohe lahti tehakse ja suuremaid varinguid juba parandatakse. Uurisin seepeale Lonely Planeti ja Rough Guide vastavaid lehekülgi terasemalt ja nägin mustvalgelt, et jahh avatud juuli lõpp ja suletakse 15 september. Seega olime lähtepositsioonil ligi kuu aega varem.

Lõikasime kasu ülemaailmsest kliimasoojenemisest, mis sel aastal erti varajase kevadega tuli. Peale nädalat aega helistamist ütles Manali reisikorraldaja, et jahh nüüd juba mõned džiibid sõidavad ja tee on enamvähem läbitav. Selles ajaks oli mel leitud ka reisikaaslane Nick. Tema on inglismaa poiss, kes kuningriigi tolmu oma jalgadelt sootuks pühkida tahab. Nick on selline mees, et praeguseks on 4 kuud Indias reisinud aga tegelikult tahab uut elu Lõuna-Ameerikas alustada. Hästi tore poiss. Peaaegu oleks kampa tulnud ka Dima Moskvast. Dimaga kohtusime Vashishtis. Tema oli oma mootorrattaga teel Venemaalt Austraaliasse. Oi tema oli hästi professionaalne – jube suur 750-ne Honda (või midgai sellist). Rääkis, et Iraanis on väga sõbralik rahvas, head autoteed ja odav bensiin. (Või oli see Iraak?) Igatahes paistis kogenenud poiss ja me moosisime teda kaasa. Aga lõpuks otsustas ta ikka Delhisse minna. No tal ju palju maad ka veel sinna Austraaliasse.

Kui Manali poolt minema hakata, siis kõigepealt tuleb läbida india siseturismi poolt põhjustatud ummikud. Indialased käivad Manali ligidal mägedes lund vaatamas. Teepealt saab laenutada kirevaid kunstkarusnahkseid kasukaid ning sajad india perekondi täis tuubitud džiibid viivad/toovad räpaseks tatsutud lumelagendikule. Siis nad teevad seal perepilte ja sõidavad hobustega. Suts kõrgemal on paraglaidingu koht – langevarjuga hüppavad mäeotsast alla. Peale seda hakkab asi pihta.

Esimese päeva teekond oli oodatust raskem aga ka huvitavam. Postkaardivaated mägedele algavad kohe Manalist välja sõites. Kõrgel alla laskuvad kosed. Vesi ja lumi oli poole teest ära viinud. Läheb korralik asfalt ja siis tuleb ülevlalt poolt lumesulamisvesi, mis kogu teepeal oleva pinnase endaga kaasa on viinud. Põhiline nipp on läbida lombid ja suuremad ojad ilma et jalad märjaks saaksid. See on aga paras manööverdamine. Nick pani jalad vales kohas maha ja kohe oli külm kallal ka. Pean siinkohal ütlema ülevaid kiidusõnu oma ekipaaži juhtorgani Supreedi kohta. Ega mina ju ka enne ei teadnud kui osav või oskamatu ta on. Tuli välja, et ikka superosav. Alguses plärtsatas paar korda lombi keskelt läbi, hiljem õppis ära, milliste kivide pealt sõita, milliste pealt mitte. Meie jalad jäid imekombel kuivaks.

Esimese vahiposti ja tšaiputka juures tuli meile vastu üks täiesti läbikülmunud iisraeli noorhärra, kes kurtis et poole tee peal pole silda. On jõgi aga sild katki. Ja tema motikas (eks ikka Enfield, kes muu) jäi külmas vees seisma ja ei läinud enam hästi käima ja jube külm on ja üldse tema läheb nüüd tagasi soojemasse kohta. Natsa nagu pani tuulejope lukku koomamale tõmbama aga sel hetkel olime veel väge täis.

Õhtuhämaruses jõudsime Kylongi, kuhu jäime peatuma terveks järgmiseks päevaks. Nick oli esimese päeva katusumustest rampväsinud, motikad vajasid putitamist ja mina ostsin poest lõnga, et soojad säärised kududa. Kokkuvõttes oli päevane paus hea aklimatiseerumiseks, sest vaikselt aga järjekindlalt hakkas kõrgus endast tunda andma. Kerge iiveldus, väsimus, peavalu, veidike kõhuvalu ja kirbe lõhnaga puuksud. Lisaks teravast päikesest hellad silmad.

Minu varasem kõrgema mäe kogemus pärineb 2002 aastast, kui Kreekas, poolel teel Olümpose otsa minul pildi eest ära viskas, kõhu lahti ajas ja üldse väga paha oli. Kõrgust sellel mäel vist kuskil 2000 m kanti. Kusjuures siiamaani ei ole selge kas kõhuhädasi põhjustas kõrgus või Bulgaariast kaasa toodud hea hinna/kvaliteedi suhtega magus vein viileiitristes kanistrites. Peale seda piinlikku intsidenti ei ole ma väga ambitsioonikalt mägede otsa tükkinud. Seega kõhklused olid.

Kolmas päev oli ilus aga külm. Mul olid kaasas kõik soojad riided, mis mul siin Indias on – peenvillane soe alussärk, pikkade varrukatega puuvillasärk, fliis, paks voodriga villane nepaali kampsun ja Krõõda kollane tuulepluus. Jalas pika säärega aluspesu, teksad ja Ulvi jäetud valged villased eesti sokid. Kindad ja müts ka. Selline varusutus oli täitsa tibens-tobens. Esimene pool päevast möödus oivalise sõiduna, kus mina tagaistmel kogu ümbritsevast ilust pilte plõksutasin. Tegelikult oli mul päris mugav. Olin varem endale ühe padja pepu alla ostnud. Soovitan soojalt. Enfileld on selline, et juhi iste on hea lai ja mugav, tagaiste kitsakene. Aga kui padi peale panna, siis oled nagu printsess.

Looklesime mööda mägesid ülespoole. Mingil hetkel keeras ilma ära ja hakkas lund sadama. Selleks ajaks ei olnud olemasolevad riided enam soojad. Ja kõhus keeras aina rohkem ja natuke jäi nagu õhku ka puudu. Keerasime sisse teedeehitajate telki. Tahaks siinkohal tsiteerida vanameister Juhanit: “läbi läbi näljane…lahkelt vastu võetakse…perenaine tasane…” Küll see kuum tšai ja kaks pakki küpsiseid olid head!

Mägede ilm on väga muutlik. Niikaua kui päike paistab on hea. Niipea kui ta pilve taha või looja läheb on superkülm.

Aga meil oli veel vaja jõuda Sarchusse. Kohta, kus talvel ühtegi hingelist näha-kuulda pole. Suvehooajaks pannakse sinna püsti telgid, mis aitavad mööda saata öö. Jõudsime pakasevõetutuena kohale. Kõrgus merepinnast on 4500 kraadi. Kraadiklaas näitas nullist allapoole jäävaid numbreid. Ja kõik mis Sarchul meile pakkuda oli, oli presenttelk kahe voodiga ja hunnik tekke. Aga meie olime ju juba külmunud ja telgis oli sama soe kui õues. Telke ei köeta, sest puid ju lähima 100 km raadiuses ei kasva. Elektrigeneraatorit ka polnud. Jõime kuuma tšaid niipalju kui jaksasime.

Öö oli kohutav. Magades olid kõik riided seljas. Paks tekk peal aga ikka oli külm. Kõrguse pärast valutas pea meeletult, hingata ei olnud midagi, ahmisin õhku. Klaustrofoobia tunne tekkis, et olen kusagil kirstus kinni. Nick niutsus samamoodi. Puuksutasime. Ainuke kes magas nagu laps oli Supreet. Õiendas veel et mis teil viga ja mis te õhku rikute.

Magamata ja külmas, lisaks pea- ja kõhuvalu ronisime hommikul motika otsa. Meiega liitusid samas kohas öö veetnud india poisid, kes sõitsid ka Lehsse. Võtsime sappa, kuna nad olid peaaegu kohalikud ja tundisd teed. Tee ise oli päris kehvake. Mitmes kohas tee asemel paras jõgi. Üks tundus ertiti sügav ja tuli meelde esimesel päeval nähtud iisraeli poiss. Arvasime et oleme õnnelikult kehva koha ületanud.

Aga ei. Sutsu enne Pange tuli päris jõgi, mille sild oligi katki. Koolmekohas oli jääklülm vesi veidi üle põlve. Sealt siis kõik läbi sõidavadki. Aga meie olime niigi külmand. Temperatuur oli ikka ju veel nulli ringis. Minul ja Nickil kõvad mäehaiguse nähud. Peatusime ja kratsisime kukalt. Hästi nagu ei taha vette minna. Tagasitee on 2-3 päeva.

Jõuab kohale india poiste ekipaaž. Nagu muuseas võetakse sokid ja jalanõud jalast, kääritakse püksid üles ja sumatakse vette. Motkas sõidetakse teisele poole kallast nagu naksti. Mega! Ma ütlen, indialased on teisest puust ja eriti visa hingega. Palusime et äkki saaks meie ratastega sama triki teha. Aga palun! India poisid lükkasid-tõmbasid motikaid läbi vee, mina tippisin kivide peal ja plõksutasin pilte, Nick tõmbas suitsu ja Supreet nokkis niisama nina. Selline oli siis üks teekonna raskemini läbitavaid etappe.

Maantee kõrgeim punkt Taglang La (5328m) ei olnud minu jaoks enam nauditav. Udune, tuuline, väga ilusaid vaateid nagu polnud. Pelegi olin liiga kaua külmas olnud ja õhupuudus aina suurenes. Tahtsin koju. Nickiga sama lugu. Ainult et tema pidi veel mootorratast ka juhtima. Ta ütles, et ta ei näe enam hästi, ta ei suuda kontsentreeruda. Teiselpoolt mäge hakkas tee loogeldes alla minema. Nick ütles et tema enam ei jõua. Tegime pausi, hingeldasime mis jaksas. Ja india poistel ei olnud mitte midagi viga. Neile nagu ei läinud kõrgus kordagi. Tõmbasid aga 5000 m peal suitsu. Üks poiss oli teepeal ühe oma tossu ära kaotanud. Ei sest häda!

Niikui kõrgus madalamaks läks, jäid puuksud harvemaks, hingata oli kergem ja peavalu ka enam ei tundnud. Kuidagimoodi jõudsime esimeste majadeni, kus bursuika lõbusalt küttis, teepott mulises ja isegi omletti tellida sai. Küll see oli hea tunne!

Miks siis inimesed lähevad sinna oma aega raiskama ja närve rikkuma? Aga ikka sellepärastet mägesid vaadata. No vat sellega on nii, et mäed kas meeldivad või siis sa ei ole õigetes mägedes veel käinud. Need Manali-Leh manatee omad on need õiged mäed. Ma ei oska mitte midagi muud öelda kui et väga ilus oli. Kõik need värvid ja erineva kujuga mäed. Tee lõpus, Karu juures läks veel eriti ägedaks värviliseks. Mäed on nagu katkised. Täiesti võid eristada kuidas laava kihid mäe moodustavad ja kuidas aeg osa mäest minema on uhtunud.

Ma lubasin emale, et rohkem sel aastal enam sellist trikki ei tee ja motikaga mägedesse ei roni. Aga tuleb nõustuda autoriteetide Lonely Planeti ja Rough Guidega, kes mõlemad väidavad, et see on üks maailma kõige suurejoonelisemaid teid. Soovitan kõigile. Eriti ikka motikaga, sest siis näed rohkem kui bussi või täistuubitud džiibi aknast. Aga ärge teie nii vara minge, minge natsa soojemal ajal (juuni lõpp kuni august). Eks siis ole liiklus tihedam, mis vabaduse tunnet väga ei soosi aga teisest küljest kui miskit juhtub (ptüi, ptüi, ptüi) siis on keda hääletada ja abi paluda.

***************************************

Seda, kui palju meil mägedes tegelikult vedas, saime aru alles nädala pärast kui Lehst Srinagari sõitma hakkasime. Täiesti tavalise kerge käänuga teepeal jäi Nick mägesid vahtima ja kaotas tasakaalu. Põmmdi! Motikal tuli katki, lenkstang kõver ja esipidur nässus. Õnneks ise terve. Väänasime käepäraste vahenditega lenkstangi. Vaikselt sõita andis aga mida pole, see on esipidur. Leh-Sringagari tee on küll paremini sõidetav ja aastaringi lahti aga sellegipoolest ei ole ka seal 100 km kaugusel ühtegi mehhaanikut võtta ja tegu on ikka veel mööda mägesid keerleva teega, mille kõrgus samuti 4000 m kandis. Nii see Nick siis juristas ilma pidurita. Kõik hoidsime hinge kinni.

Ja siis läks meie motika tagakumm. Töss ja valmis. Uus sisekumm oli küll olemas aga pumpa polnud. Hääletasime rekkat. Motikad kasti kinni seotud ja meie juhikabiinis loksuma kuni Kargilini.