Pushkar

Pühapäeval käisime Pushkaris. See on selline väike külakene 4 tunni bussisõidu kaugusel. Kultuuriprogrammiks on väike tempel mäe otsas aga põhiosa moodustab rõivapoodidega ääristatud kaubatänav. Käisin sopingul! Võimas! Kulutasin 1000 ruupia jagu raha. Eesti kroonides saate summa teada kui jagate 3.5-ga. Seega 300 krooni ringis. Selle raha eest sain - 3 paari Väikese Muki pükse, 2 pikka seelikut, 2 pikemat tuunikat, 2 õhemat siidist pluusi ja 1 siidist sakarkoes pluusi pikkade varrukatega. Samas treenisin kõvasti kauplemisoskust.

Ainult et järgmisel päeval tööle minnes tegin juba fopaa. Need Väikse Muki püksid on kerge läbipaistvuskoefitsendiga. Mu naistöökaaslane tuli minuga rääkima. Ma õhinaga siis näitama kui lahedad india põüksid mul jalas on. Ta natuke vakatas ja lisas siis kiiresti et tema eelistaks nende pükste peal pikemat pluusi. Et siis pükste ülemine osa sinna maani kus jalad kaheks lähevad peaks nagu kaetud olema...

Mul on väga tore töökoht! Ma töötan ühes ruumis 30 india mehega. Kõik disainerid. Kogu firma peale on kokku 100 inimese ringis, neist 4 naised (mina kaasa arvatud). Niisiis olen võrdlemisi popp tüdruk. Nad ikka toovad mulle india maiustusi ja ilgelt tahavad rääkida. Probleem on ainult selles, et neist 2 tönkavad vaid inglist. Uleäänutega on ikka kehakeel. Tüüpiline olukord on selline, et kutsuvad mind midagi vaatama ja siis ma ütlen midagi inglise-hindi- ja kehakeele segukeeles. Seepeale kukuvad vanamehed kätega vehkima ja 30 pealine meeskond arutab kas mu arvamus on õige või vale. Ja pagan, ma ei saa mitte halligi aru, mida nad must räägivad! Niisiis õpin hindi keelt. Vanameeste soosingu saatel....

Muuseas üldse ei saa aru, kui vanad inimesed on. Paistavad ikka hulka vanemad välja. Võibolla on nad alles poisikesed.

Parast esimest nadalat

Minu India telefoni nubmer on (+91)9828694890
SMS-ige või helistage. Ajavahe on meil 2-3 tundi. Ei mina pole aru saanud palju täpselt. Vahel tundub, et ajavahe on 2 tundi ja 20 minutit aga see on ju ebareaalne!!! Ja samas nii indiapärane.

Ausaltöeldes ei ole võimalik teile siinset elu edasi anda. Sellepärast et puudub igasugune pidepunkt, millega siinset ja Eesti elu võrrelda. Euroopas ei ole selliseid asju nagu siin ja seega on igasuguste olukordade kirjeldamine väga keeruline ülesanne. Absoluutselt kõik olukorrad on täiesti teistsugused.

Ja kui me ei saanud aru, et mida Krõõt rääkis et kõik teda vaatavad, siis te ei saagi sellest aru saada enne kui te ei ole ise üksinda valgena mustade linnaosas käinud. Alles siin sain aru, mida ta rääkis. Tunne on nagu oleks alasti. Kõik vaatavad. Kõik! Isegi koerad ja lehmad ja ahvid ja kaamlid ja elevandid ja värvilised linnukesed. Meie oleme siin loomaaia eksponaadid ja nemad vaatavad meid. Meie maja on suhteliselt pärapõrgus. Täiesti geto! Peale meie ei ole ühtegi valget. Ja ma läksin esimesel nädalal üksi välja. Kohutav!!!! Tagasi tulin mööda kõrvaltänavaid...

Muuseas, nädalaga harjusin ära. Ma julgen juba poes käia. Kauplen. Kui ei taha, siis ei osta. Ei lase endale jama pähe määrida.

Ja esimene töönädal oli ka lahe. Mulle pidi järgi tuldama. Ootasin siis, millal auto ukse ette sõidab. Ei tulnud autot. Poiss mootorattaga tuli!!! Ja põhimõtteliselt ma sõidangi iga päev mootorattaga tööle ja tagasi. Ashish elab samas linnaoas - Bharkat Nagaril. Te ei kujuta ette kuidas mulle motikaga sõita meeldib!!! Ja Indias, Jaipuri teedel on see võrdlemisi hull ettevõtmine. Teel tuleb mööduda jalgratastest, teistest mootoratastest, lehmadest (kes täiesti sihituna keset teid longivad ja neid on palju), riksadest ja muudestn eriotstarbelistest ja eriilmelistest sõidukitest. Ja nad sõidavak kõik valel pool teed!!! Siin on liiklus teistpidi. Ma panen iga kord silmad kinni kui mööda sõidame. Ma siis panen tavaliselt oma mp3 mängitaja käima ja kõik ümberringi on kui lõputu muusikavideo ainult et 3D ja koos lõhnadega (loe lehaga). Siinkohal tevrvitused Indrekule ja DJ Triinule.

Kusjuures turvanõuded on kasinad. Kiivreid läheb vaja vaid suurematel teedel. Juhilube ei küsita. Te vist juba aimate, mida ma osta tahan - vana roller maksab 1000 eegu ringis. Ma veel mõtlen selle peale...


õäöü

Teine päev Indias

Teine paev Indias ei jaa esimesle alla. Magasime Katliniga (ei saa tapitahti teha) peaaegu 12 tundi. Siis laksime linnatuurile.

Ja millegiparast pidin sinna mootorattaga minema. Amiti soitis. Amit on see poiss kelle juures siin paar esimest paeva oleme. Igatahes, ilma kiivri ja muu sissejuhatuseta istusin ta selja taha ja algas motikasoit mooda india teid. Poole tee peal märkasin, et kõik mehed sõidavad motikaga niiviisi tavaliselt. Aga naised ei istu mitte kaksiratsi vaid parema kintsu peal jalad kombekalt ühele poole. No tere hommikust! Mida see veel peaks tähendama! Eks ma siis sõitsin niiviisi lõpuni, itsitades kummastavatele pilkudele vastu. Meil euroopas...

No ja siis tuli linnatuur. Buss korjas meid peale ja viis turistikale. No vaatasime kõike mis vaja. Aga siis ei pidanud enam vastu. Ühes poes me lihtsalt pidime saride kanga ära ostma. Need olid nii ilusad! Puuvilllased, šiboriga. Mul on tumepunase, oranži ja roosaga. Kätlinil sinise ja oranžiga. Tõesti väga ilusad ja pehmed. Onu näitas kuidas siduda ja puha. Eks me maksime kindlasti üle , sest see oli ikka paras turistikas ja väga palju ei länud õnneks alla ka kaubelda. Aga olieme rahul.

Nüüd, õhtul tegi Amiti õde meile käte peale maalingud. Nii mõnusasti lõhnavad!

Esimnene päev Indias

Miks ma küll nii palju riideid kaasa võtsin! Jõudsime kella poole kahe ajal Delhi lennujaama ja meil oli terve öö kuni hommikul kella kuueni aega vaadata imeilusaid india naisi ja nende sarsid. Ja muidugi on mul ju kohe endale ka vaja. Kusjuurees see tundub väga praktiline rõivastus siinsed kliimas. Ikka soe on, nii 30 ringis. Aga tubades on kliimaseadmed – lennujaamas ka ja see tundus natsa jahe. Kuni Jaipuri lennujaamai oli olukord euro – selline tavaline.

Jaipuri lennujaamast alates läks Indiaks lahti. Jaipur on selline miljonilinn aga lennujaam meenutab väikest Pärnu lennujaama. See selleks! Meil olid vastu tulnud AIESECi inimiesed, kes ütlesid, et paar päeva elame ühes peres, et Inia elu-olu näha. Seepeale pandi meid kahekesi riksa peale. See on see sõit, millest kirjas ka kirjutasin. See riksa ise on selline motorolleri moodi sääreväristaja, millele kabiin peale ehitatud. Seda on reeglina kõvasti lapitud ja ikka sinise isoleeri ja värvilise traadiga (tervitused siinkohal Katale). Igatahes astusime sisse ja sõit valel pool tee serva läks lahti. Juhile anti aadress, mida ta teekonna jooksul mitmeid kordi täpsustas. Kihtuasime signaalide saatel lomadest ja teistest sõiduvahenditest mööda, auklkke teid läbides linna teise otsa. Selle teekonna jooksul olime sõnatud. Vaatasime Kätliniga üksteisele otsa ja ahmisime õhku. See mida nägime ja kuidas tegelikult kõik on, on hoopis hullumeesem. Ja ma lihtsalt ei oska seda kirjutada. Aga järgi proovida tasub igal juhul.

Kuna jõudsime hommikul 8 ajal kohale, siis läksime veidikeseks magama, sest ei olnud 2 ööd maganud. Olemegi ühes peres ja ühes india majas. Ma arvan, et tegu on keskmisest veidi rikkama elamisega. Maja on kolmekordne, elamu teiste sarnaste seas. Aeda praktiliselt ei ole, maja on kogu krundi ulatuses. Esimesel korrusel elutuba, köök ja peremehe, perenaise tuba. Teisel korrusel toad ja kolmandal ka toad. Põrand on kivist kõigis tubades, kusjuures see kivi ei ole üldse jahe – soojus teeb oma töö. Laes on propellerid, mis väntavad pidevalt, et õhku jahutada. Aga ega väga kasu pole. Tavaoludes ma vist viriseksin selle müra üle aga praegu on ükskõik. Ka ropakusest on ükskõik. Vannituba on ikka selline nagu ette kujutasin...

Nüüd, õhtul jalutasime lähikonna majade vahel. Nagu filmis. See on uskumatu. Jahh, ongi lehma mööda tänavaid laiali. Koerad. Väikesed ilusad räpakad lapsed. Aga ma ei suuda teile seda kirjeldada. Tunne on nii hullu moodi romantiline. Käisime kõrvaltänavas templis. Selline tavaline majakene, aga tempel. Palvetavad seal. Laes ripub suur vaskne kell, mida tuleb helistada. Siis annab preester (või mis iganes ta nimi on) püha vett. Sellega tuleb üle näo tõmmata. Pühitsetud kommikesd tuleb kaasa võtta. Neid teepeal ei sööda, tuleb koduni oodata.

Nüüd tuleb vist esimene öö üle pika aja millal saab rohkem kui ühe tunni kaupa magada. See tulek on ikka paras jama ja võtab läbi.